See Moosese psalm võib pealiskaudsel lugemisel tunduda kõleda ja depressiivsena. Vananedes tajuvad inimesed järjest enam, et elu on raske; on hetki, kus päike murrab läbi, aga isegi  “parimal puhul on need ometi vaev ja häda.” (s 10). Ka pattude tagajärjed tulevad aina enam ja enam nähtavale ning Jumalale elamine ei ole lihtne. Meie päevad tuleb ära lugeda, mitte meie aastad, sest neid on nii vähe.

Moosesel oli imelisi mäetipu kogemusi Jumalaga, kuid samas pidi ta läbi minema ka väga raske juhtimisülesande ja isikliku patu orgudest. Ta teadis hästi, mida tähendab Jumala poole kisendada keset valu ning võitlusi. Mooses tunneb ära (s 8), et patt jääb alati inimese juurde ning toimib Jumalale vastu.

Ometi - koos Jumalaga on alati olemas ka igavene lootus. Inimese viimne vaenlane - kannatus ja surm - on võidetud. Surm on kaotanud oma astla, sest Kristus on võitnud. “Mooses palvetas, et Jumal annaks talle ja tema rahvale tulevikus samavõrra rõõmu, kui nad minevikus olid kogenud kurbust (s 15). Meie tulevik Jumala pärijatena ületab kaugelt inimliku arusaamise. Mooses ei sisenenud kunagi Kaananimaale, kuid ta jõudis veel palju paremasse kohta: Tõotatud maale.

Kas meie arvestame (loeme) oma päevi, või ainult aastaid? Kas elame igat päeva teadmises, et igaüks neist, mis on elatud Kristusele, kaalub kuhjaga üles kõik muu? Piibel ütleb, et jumalakartus on tarkuse algus (Õp 9:10). Siis kui tunnistame Jumala suveräänsust ning iseenda nõtrust, saame ka aktsepteerida, et Tema õigus ja halastus on võrdväärsed Tema armastusega, ning et viimselt on meie päevad - ükskõik kui palju neid siis antakse - kõik kantud Tema poolt ning  turvalisemat paika ei  ole mitte kusagil.