Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Tunnistuse vägi

Laupäev, 7. November 2020

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 24:1-21

Paulus maavalitseja Feeliksi ees
1Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Hananias koos mõne vanema ja kõnemees Tertullusega. Need esitasid maavalitsejale Pauluse vastu ametliku avalduse.
2Kui Paulus oli ette kutsutud, alustas Tertullus süüdistuskõnet: „Meie oleme sinu kaudu, üliauline Feeliks, saanud suure rahu ja sinu hoolekande tõttu on sellele rahvale osaks saanud paranemine.
3Ja selle me võtame igati ja kõikjal vastu suure tänuga.
4Et ma sind aga kauem ei tüütaks, siis palun sind, et sa oma lahkuses meie asja lühidalt ära kuulad.
5Sest me oleme leidnud, et see mees on nagu katk ja õhutab mässu kõigi juutide seas kogu riigis, olles ise naatsaretlaste lahkusu peamees.
6Ta on üritanud isegi pühakoda rüvetada, mispuhul me ta kinni võtsimegi [ja tahtsime tema üle kohut mõista oma Seadust mööda.
7Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ja kiskus ta meie käest ja viis ära, käskides süüdistajaid tulla sinu juurde].
8Sa võid ise teda üle kuulates teada saada kõigest sellest, milles me teda süüdistame.”
9Ja juudid toetasid seda, tõendades, et see on nõnda.
10Kui maavalitseja Paulusele märku andis rääkida, siis vastas ta: „Teades, et sa palju aastaid selle rahva kohtumõistja oled olnud, kaitsen ma end julge meelega.
11Sa võid ju teada saada, et sellest ei ole rohkem kui kaksteist päeva möödas, mil ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.
12Nad ei ole leidnud mind kellegagi arutlemas ega väitlemas või tekitamas rahvamässu templis, mõnes sünagoogis või linnas.
13Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind nüüd süüdistavad.
14Ma tunnistan sulle aga seda, et ma usuteed mööda, mida nemad nimetavad lahkusuks, teenin oma isade Jumalat, uskudes kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud,
15ja mul on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad.
16Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.
17Nüüd ma olen aga pärast mitmeid aastaid tulnud tooma annetusi oma rahvale ja ohverdama.
18Seda tegemast - mitte rahvahulga ega märuli keskelt - leidsid mind mõned Aasia juudid, kui ma end pühakojas puhastasin.
19Need peaksid sinu ees olema ja mind süüdistama, kui neil on midagi minu vastu.
20Või ütelgu nad siin ise, mis kuriteo nad minust leidsid, kui ma seisin Suurkohtu ees.
21Kas siis selle ainsa sõna pärast, mis ma hüüdsin nende seas seistes: „Te mõistate täna mu üle kohut surnute ülestõusmise pärast!”?”

“Iial ei tohiks lõppeda hämmastus kõige üle, mida Jumal on teinud ja teeb sinu sees, sinu heaks.” (Oswald Chambers, 1874–1917, “Kirkuse kütkes”)

Paulus arreteeriti Jeruusalemmas üsna dramaatilisel viisil, kui ta julgelt tunnistas nii kogunenud rahvahulgale kui ka juutide Suurkohtu ees (Ap 21–23). Peale üleviimist Kaisareasse, tuuakse ta Anotnius Feeliksi ette.

Feeliksil on olnud erakordne elu, ta tõusis orja seisusest Judea provintsi valitsejaks, imperaator Klaudiuse isikliku määruse läbi aastal 52. Ühtlasi on ta ka üsna vilets ja vastik valitseja -ajaloolane Tacitus on tema kohta öelnud: “Feeliksi elu oli täis igat sorti julmust ning himustamist, ta kasutas orja meelsusega türanni võimu.” (Tacitus, Annals, 12.54)

Kohtupidamine Feeliksi ees on tõeline oraatorlik duell kahe kogenud kõnemehe, Pauluse ning tema süüdistaja, Tertulluse vahel. Tertullus süüdistas Paulust erinevates kuritegudes, sh ka impeeriumis erimeelsuste õhutamises, Rooma poolt mitteaktsepteeritud religioosse sekti juhtimises ning templi rüvetamises.

Pauluse kaitsekõne on oluline, sest ta vastab nendele süüdistustele punkt punktilt, kuid keskendub  sisuliselt oma isiklikule tunnistusele - kes ta on, mida ta on teinud ning mida Jumal on teinud tema läbi (s 11-12). Jutustanud kuidas ta saabus Jeruusalemma ning tunnistanud, et ta on “usuteel” käija (s 14), lõpetab ta lausega: “ma püüan alati hoida puhast  südametunnistust Jumala ja inimeste ees. “ (s 16)

See episood rõhutab veelkord isikliku tunnistuse salgamatut väge. Meie süüdistajad ei saa vaielda meie isiklike lugudega sellest, mida Jumal on teinud meile ning meie läbi, ning kes Ta on meile. Meie vaimulik kogemus ning õppetunnid on kallihinnalised ning neid tuleb hoolega säilitada ning ikka ja jälle uuesti rääkida.

Väga sagelli on isikliku loo vägi see, mis murrab läbi intellektuaalsete argumentide ning toob esile inimese südame tegeliku seisukorra.

Ehk peaksime rohkem tunnistama ja vähem apoloogeetikat kasutama (usku kaitsma). Kas sul on lihtsaid, kuid haaravaid lugusid rääkida Jumala toimimisest oma elus ? Hakka juba täna seda praktiseerima!

Selle kommentaari autor: Daniel McGinnis