Mälu on võimas asi. Kohaliku koguduse õpetajana olen sageli vastakuti surmaga ning sellega kaasneva kurbuse ja valuga. Osa leinataje ettevalmistamisest matuseks seisneb selles, et küsin ja talletan suure hulga erinevaid mälestusi sellest perekonnast, kuulan mälestusi mida lahkunu lähedased, partner või armastatu jagavad. Kuuldu kandub üle talituse liturgiasse, kus teen ruumi ka mälestuste jaoks ning täname koos Jumalat nende eest. Paljude jaoks on see leinaprotsessis katarsiselaadne osa; teiste jaoks aga võib üles tuua sügavale surutud häirivad tunded ning kogemused.

Tänases psalmis võitleb laulu autor tragöödia ja kaotusvalu mäletamise valuga. Juuda pagendusse viimine aastal 587 eKr põhjustas suurt valu ning meeleheidet tervele rahvale. Piina suurendas veelgi see, kui vangistajad sundisid neid esitama laule, selleks et  lihtsalt meelt lahutada (s 3,4).

Psalmist teab, et meenutamine teeb talle valu, kuid ta pigem on nõus valu kannatama kui unustama Jeruusalemma täiesti (s 5,6). Jeruusalemm on tema jaoks Jumala teenimise ja Temaga osaduses olemise paik, Jumala asuapik. Ning laulja on kogu hingest valmis ankurdama end oma pärandi külge, et mitte unustada oma päritolu.

Viimaks, ja isegi võibolla lausa vihaselt, anub laulja Jumalat, et Ta ei unustaks oma rahva kannatusi (s 7) ja valab Paabeli vastases tiraadis välja kogu valu ja viha, mida tunneb. On väga oluline, et inimesel on selline turvaline koht, kus ta saab oma haiget tegevatele mälestustele anda just sellise hääle nagu tunneb vajaliku olevat. Sellisel viisil mälestustega silmitsi olemine võib tuua paranemise ja ka vabaduse kättemaksu taotlemisest või soovist teistele haiget teha.