Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:1-12
Pauluse teekond Rooma1Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid üle keiserliku väesalga pealikule nimega Julius.
2Me astusime siis Adramüttioni laevale, mis pidi purjetama Aasia sadamate kaudu, ja läksime merele. Meiega oli ka makedoonlane Aristarhos Tessaloonikast.
3Ja teisel päeval me randusime Siidonis. Julius kohtles Paulust lahkesti ning andis talle loa minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolitseda.
4Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose alt mööda, sest tuuled olid vastu.
5Ja purjetades üle avamere, mis on Kiliikia ja Pamfüülia kohal, me saabusime Lüükia Mürrasse.
6Ja kui pealik leidis sealt Aleksandria laeva, mis purjetas Itaaliasse, pani ta meid selle pardale.
7Aga kui me mitmeid päevi olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Knidose kohale, sest tuul ei lasknud meid lähemale, siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal,
8loovisime vaevaga sealt mööda ning saabusime paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.
9Et aga üsna palju aega oli kulunud ja laevasõit läks juba kardetavaks, kuna ka lepituspäev oli möödas, manitses Paulus neid:
10„Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka meie elule.”
11Aga pealik võttis kapteni ja tüürimehe nõu enam kuulda kui seda, mida Paulus ütles.
12Ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama Foiniksisse, sellesse Kreeta sadamasse, mis on lahti edelasse ja loodesse.
27. peatükk on üks Uue Testamendi kirjanduslikke pärle, täis viiteid teistele hellenistlikele teostele ning kaunist kreeka keelt. Lisaks on tänase teksti rõhuasetus reisimisel, avastamisel ning pealtnägijate tunnistusel. Tänane lõik on ka üks kolmest kuulsast “meie” tekstist Apostilte tegude raamatus - Luukase jutustus muutub siin tema isikliku osaluse läbi osaks Kreeka ajaloosündmustest.
See kaheteistkümnesse salmi kätketud jutustus oli reaalsuses pikk, karm ja ohtlik reis. Eriti aga vangile. Sel ajal puudusid regulaarsed laevaliinid, pealegi reisijateveoks, seetõttu liiguti kaubalaevadel. Sageli oli vaja ümber istuda nagu praeguselgi juhul. Koos Luukasega kuulus Pauluse saatjaskonda ka Aristarhos, kes oli Paulusega juba Efesose päevil (vt Ap 19:29; Ap 20:4). Paulus koos mõne teise vangiga oli usaldatud pealik Juliuse hoolde, kelle ülesandeks oli vangid tervetena Rooma viia.
Tekstis nimetatud paastuaeg (s 9), oli seotud juutide usupüha, lepituspäevaga. Juudi kalendri järgi seitsmenda kuu kümnes päev, vastas meie oktoobri alguspäevadele. See oli Vahemerel väga tormine periood ja laevasõiduks tolleaegsetele laevadele ohtlik. Paulus, kel oli mitmeid meresõidu kogemusi, ning kes oli kolm korda üle elanud laevahuku (2Kr 11:25), ei kõhkle oma kogemust ja võibolla ka prohvetlikku tajumist reisiplaanide tegemisse lisada. Pealik Julius otsustab aga siiski usaldada enam laevameeskonda, kui tema hoole all olevat vangi. Nii ei jää Paulusel muud üle, kui ka ähvardavalt läheneva ohu ees, vangina teiste meelevalla all, usaldada oma tulevik Jumala kätte.
Pauluse teekond Rooma tõstab taas esile selle, kuidas Jumal juhtis teda ikka ja jälle mõjukate isikute ette. Ning näeme, et Paulus ei kohku, ei põikle, ei vaata oma vangi- või kohtualuse positsioonile, vaid mõistab nende kohtumiste erakordsust ning annab kõik, et täielikult kasutada talle antud kuulutamise võimalusi.
Kus vähegi võimalik, kasutas Paulus olukordi, et kõnetada juhte - suunates järjekindlalt oma kuulutuse jõukatele ja mõjukatele. Sergius Paulus Küprosel, Lüüdia ja Filipi vanglaülem, mõjukad naisted Tessaloonikas, Tiitus Justus ja Krispus Korintoses, Feeliks, Festus ja Agrippa või väepealik Julius - Paulus mõistab, et kõik need mõjukad inimesed olid “ukseavajad”, kes võisid misjonitööle suureks kasuks osutuda ning keda Jumal tahtis kõnetada tema kaudu.
Keiser oli neist kõrgeim ning mõjukaim. Jõuda keisri, kogu Rooma riigi valitseja ette, oli Pauluse kuulutustöö ja misjonistrateegia tipphetk. Aga et üldse jõuda taolise kord-elus-avaneva võimaluseni, seista keisri ja tema kaaskonna ees, tuli Paulusel läbida Rooma erakordselt aeglane seadusandlik süsteem (Acts 25:12; Ap 26:31-32), koos kõigi selle vintsutustega.
On tähelepanuväärne, kuidas Paulus aktsepteerib tõsiasja, et ainus tee jõuda kohtama keisrit näost näkku, viib tema jaoks vangina, pika, ohtliku ja vaevalise mereteekonna kaudu. Ta näeb ja aimab selgelt nii merereisiga kaasnevaid ohte ning kannatusi; seadusandliku bürokraatia vintsustusi, kui ka üsna tõenäolist karmi kohtuotsust, ometi ei suru see kõik teda meeleheitesse või Jumalas kahtlemisse või süüdistamiseni. Pigem näeb Paulus eesootavat erakordset võimalust, ning keskendub, et veelkord anda oma parim selles ülesandes.
Selle kommentaari autor: APÜ