Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:13-26
Pauluse teekond Rooma13Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Torm ja laevahukk14Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
15Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
16Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
17Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.
18Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
19Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
20Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.
21Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
22Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
23Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
24ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”
25Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
26Aga me peame jõudma mingile saarele.”
Tänane piiblitekst jutustab meile metsikust kirdetormist, mis purjetajaid tabab nende teel Rooma. Orkaan kestab kaks nädalat (s 27), ajades laeva üle tormivahus Aadria mere ning räsides seda lagunemiseni. Ohtliku olukorra kirjeldus on pikk ja üksikasjalik ning Luukas ütleb isegi: “ meil lõppes viimaks igasugune lootus pääseda.” (s 20).
Keset seda metsikut ja lootusetut tormi ilmub Paulusele ingel ning kinnitab kui oluline on see, et Paulus saaks tunnistada keisri ees: “„Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”” (s 24). Paulus annab sõnumi edasi ka oma kaasreisijaile ning kuigi nood polnud tema nõuandeid enne kuulda võtnud (s 10,11,21), pidi see sõnum olema neile uskumatult imeline uudis. Veelkord kinnitab Luukas Pauluse jumalikku mandaati tõusta Rooma riigi võimu keskme, keisri ette: sõna “pead” (s 24) kinnitas, et ta tõesti annab tunnistust impeeriumi südames. Kõigest sellest võime näha, et Jumal juhtis kogu olukorda täiesti suveräänselt, et toimuks kohtumine, mida Tema plaan ette nägi.
Leiame sellest jutustused väga ilmsed paralleelid sündmusega, kus Jeesus vaigistas tormi (Lk 8:22–25). Meie loos Paulus ise tormi ei vaigista; aga tema sisemine rahu ja tasakaal on see, mis rahustab ka tema kaasreisijad nende ahastuses. Et Paulus oli väga lähedaselt Jumalaga koos käinud, suutis ta ka selles pimedas ja lootusetus olukorras tõusta ning prohvetliku meelevallaga kuulutada sõnumit otse Jumalalt. Pauluse usk ning kindel ühendus Jumalaga kinnitas laevalolijate südamed ning täitis nad uuesti julgusega.
Selle kommentaari autor: Daniel McGinnis