Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:27-44
Torm ja laevahukk27Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.
28Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.
29Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
30Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,
31ütles Paulus pealikule ja sõduritele: „Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!”
32Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
33Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: „Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.
34Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!”
35Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.
36Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.
37Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
38Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.
39Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.
40Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.
41Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.
42Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.
43Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda,
44ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.
Peale neljateistkümmet, orkaanis raputatud päeva, mil keegi praktiliselt midagi ei söönud, julgustab Paulus nüüd inimesi sööma ning teeb midagi päris üllatavat: “Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma. Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba. “ (s 35-36). Paulus ei varjanud oma identiteeti, et ta oli kristlane; Luukas aga tõstab siinkohal eriliselt esile Pauluse avalikku tänutoimingu, viidates ühtlasi, et kõik laevas olnud 276 inimest olid Pauluse leviamurdmise tunnistajaiks.
Piibliuurijate arvamused lahknevad, kas Pauluse eesmärgiks oli pakkuda leviamurdmise sakramenti, aga on selge, et tänumeeles leiba vastu võtta taolises olukorras on igal juhul väline märk lootusest ning usaldusest Jumala vastu.
See avalik leivamurdmine omas ka peidetud misjonaalset mõõdet (Lk 22:19; 1Kr 11:23–26), ning oli Pauluse viis “jutlustada” oma kaasreisijatele, kohasel viisil selles traumaatilises olukorras. Tema sõnum saab kinnitatud, kui juhtubki see, et laev jookseb karile ning puruneb, kuid mitte keegi ei hukku - täpselt nii, nagu ta oli ette kuulutanud. Vaimust inspireeritud sõnum sai kinnitatud kõikidele laevasolijatele, ning see omakorda kinnitas Paulusele antud jumalikku meelevalda. Isegi taolises eluohtlikus ja kohutavas olukorras jääb Paulus kannatavaks tunnistajaks.
Luukas kirjeldab väga värvikalt laeva madalikule jooksmist, lisades ka täpse ülevaate, kuidas ikkagi kõikide laevalviibijate elud päästeti, ning et see oli Paulus ja tema ärateenitud soosing väepealiku silmis, mis viimselt otsustavaks sai.
Taas kord kasutab Jumal Paulust selleks et päästa kõikide ta kaasreisijate elud, kellest mitte üks ei hukku.
Selle kommentaari autor: Daniel McGinnis