Loe läbi alltoodud kirjakoht: Fl 1:18b-26
Pauluse igatsusest saada Kristuse juurde18Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada,
19sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu
20minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.
21Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!
22Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida.
23Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem,
24ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.
25Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks,
26et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie juurde.
Pauluse Roomas oleku ajal valvas teda nii ööl kui päeval sõdur, kellega teda ühendas kett, mille üks ots oli kinnitatud valvuri randme külge ja teine ots Pauluse randme külge. Kahe aasta jooksul valvasid Paulust paljud erinevad sõdurid. Milline võimalus Paulusele! Kindlasti sugenes valvurite ja Pauluse vahel vestlus, mille käigus sai ta kuulutada rõõmusõnumit Rooma armee parimale rügemendile. Samas oli tal võimalus jagada julgustust Filippi ja teistelegi kogudustele (Fl 1:14).
Paulus jagas evangeeliumi kuulutajad kahte gruppi:
1. Need, kelle südames põles Püha Vaimu tuli, kes kuulutasid evangeeliumi selleks, et rõõmusõnum leviks.
2. Need, kes tegid seda autori sõnul “kiusu pärast”. Olles Paulusele kadedad, püüdsid nad kuulutamisega talle kahju teha.
Paulus lõpetab hüüdega: ”Aga mis sellest!” Teda ei häiri see, tema vangipõlve viletsust püütakse suurendada. Talle on tähtis, et kõik inimesed saaksid kuulda Jumala rõõmusõnumit. Mil viisil see toimub, pole oluline.
Paulusel on vangistuses ka kaks kindlat toetust:
1. Sõprade palved. Erinevates kirjades palub ta korduvalt koguduste ja sõprade eestpalveid (1Tm 2:1-2; 2Kr 1:11). Miks? Sest ta teadis, et ei tema ega ka teised suuda midagi ilma Jumala abita.
2. Paulus teadis, et Püha Vaimu kohalolu aitab tal erinevate olukordadega toime tulla. See on Jeesuse tõotuse täitumine (Mt 28:20).
Paulus polnud kindel, kas teda ootab märtrisurm, kuid oli kindel ühes – ta tahtis, et Kristus võiks saada tema läbi austatud igal viisil. Salmis 20 kasutatud sõna “ootus” on tõlge kreekakeelsest unikaalsest sõnast, mis piltlikult tähendab ‘sirutama kaela, et heita pilk tulevikku’. Pauluse mureks polnud tema saatus, vaid see, millise tunnistuse ta jätab oma Issandast. Seepärast oleks ta tahtnud piiluda tulevikku, et ennast Kristuse tahte kohaselt tulevaseks ette valmistada. Ta teadis, et kui ta sureb märtrisurma, saab Kristus selle läbi austatud. Teisalt teadis ta, et Filippi kogudus vajas teda elavana. Neis erinevais olukordades aitas tal kindlaks jääda teadmine oma elu eesmärgist: Kristuse austamine kõiges.
Kuidas leida Jumala tahe ka kannatustes ja vaadata enese ümber otsekui Pauluse silmadega? Enamasti ei suuda me Pauluse kombel öelda: “Mis sellest!” (s 18) - pidades silmas evangeeliumi levimise rõõmu. Pigem vaatame oma olukorda ja ahastust. Ometi on ka meile kättesaadavad kaasusklike eestpalved ja “Kristuse Vaimu abi” ning me saame paluda sama sisemist teadmist Jumala teest, nagu anti Paulusele. Võibolla ei ole me lihtsalt osanud küsida eestpalveid? Või tajuda Jumala Vaimu juhtimist, kinnitust ja lohutust? Paulus oskas täiel määral kasutada üleloomulikku, Püha Vaimu abi; ta ei häbenenud paluda eestpalveid ning ta oli õppinud keskenduma Jumalale, mistahes olukorras. Nii oli tal kindel (l)ootus, et Jumal ei jäta teda häbisse.
Selle kommentaari autor: APÜ