Kristliku kiriku ajalugu on mitmeti olnud lugu taas tõusvast sisepingest ning väljastpoolt tulevast opositsioonist. Kõigele sellele, mis kehtib meie kui usklike kohta, lisandub ka fakt , et oleme paljude puudustega - ning need, kes endast teisiti arvavad, saavad sageli pingete põhjustajaiks.

Just nii juhtus ka Filipi linnas, Paulus ühes armastatuimas usukogukonnas. Seetõttu räägib ta salmis 27 kahest põhjusest, mis toovad filiplaste keskele muret: sisemine lõhenemine väljast tuleva surve tingimustes.

 Peale lühikest nõuannet, kuidas Jumala seaduste kohaselt tuleks toimida opostisiooniga (s 28), pöördubki Paulus palju suurema probleemi, filiplaste ühtsuse puudumise poole, ning selle käsitlus jäktub kuni 2.peatüki 18. salmini.

Kaasaja võimas ning agressiivne sekulariseerumise hoovus annab Pauluse sõnadele tänases piiblitekstis uue relevantsuse. Meile ei selgitata täpselt, milles avaldus Filipi linna kristlaste “võitlus”, kuid võime arvata, et see oli seotud poliitiliste ja majanduslike sanktsioonide kehtestamisega tsiviilvõimu poolt, sooviga maha suruda kristlikke tõdede  “sallimatut” erandlikkust. Nii nagu praegu, peeti ka siis kristlust ohtlikuks ühiskondlikule harmooniale ja stabiilsusele.

“Taevariigi kodanikena”, oleme kutsutud “ Kristuse evangeeliumile kohasel viisil” (Fl 1:27a). Ühiskondades kus kõik usud on võrdselt olulised, muutub kristlik kogudus “kontrasteeruvaks kogukonnaks” selle läbi, et nad austavad Jeesust kui kõikide Issandat. Selleks, et kristlik subkultuur muutuks tunnistuseks kultuuris laiemalt, peavad selle liikmed nõustuma ühises eesmärgis ning omaks võtma ühise strateegia (Fl 1: 27). See ei tähenda, et sinnamaani kuni kristlased ei nõustu igas detailis, puudub neil mõjujõud. Pigem on tegu vastusega Jeesusele, kes ütles, et muutume mõjusaks siis kui armastame üksteist. Vaid siis kui õpime armastuses jääma erimeelele teisejärgulistes teemades, hakkame avastama seda meele ja Vaimu ühtsust, mida Paulus silmas pidas ( Fl 2:2).

Paulus teeb üleskutse (s 1) erinevaist omadustest koostatud aluselt, nimetades Kristuse armastust, usklike ühist kogemust Pühas Vaimus ja nende ususuhet Paulusega. Pauluse murealllikaks on filiplaste üksmeel - ta nimetab seda 2.salmis lausa neljal korral.

Mis on lahkmeele põhjustajaiks? “Isekas auahnus” ja “kius”. Siin see on - kahekordne kuri, mis on põhjustanud enamiku ühiskondlike suhete hävinguid: isiklik ambitsioon ning enesest liiga palju arvamine. See, et loomulikult on teine inimene probleemi tekitaja ja mitte kunagi arvaja ise. Pauluse ravim sellise suhtumise vastu on otsustav: alandlikkus - millel ei saa olla mingit pistmist enese ülehindamise ega ka esiletõstmisega, vaid mis jätkuvalt asetab teise huvid enese omadest ettepoole. Jah, siin ongi see murdekoht - sest tõeline alandlikkus väljendub alati teiste teenimises nii nagu ka kohe järgnev hümn Kristusest meid ka õpetab.

Olen sageli mõtisklenud, kas tõeliselt alandlikud inimesed on ise sellest teadlikud. Ei tea, kuid võib kindel olla, et nemad ei kirjuta kunagi raamatut pealkirjaga “Alandlikkus, ja kuidas ma selle saavutasin”. Sest selline pidevalt valvelolev, ennast mittetähelepanev hool teiste olukorra pärast on üks tõelise kristlase põhitunnuseid - ning raudkindlalt igasuguse kogukonna lõhenemise tõhusaim ravim.