Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 1:18-25
Ristija Johannese sünni ettekuulutus18Sakarias küsis inglilt: „Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas.”
19Ja ingel vastas talle: „Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit.
20Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.”
21Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis.
22Aga kui ta oli välja tulnud, ei saanud ta nendega rääkida. Ja nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust. Tema üksnes viipas neile käega ning jäi tummaks.
23Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju.
24Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud, öeldes:
25„Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis.”
17. salm lõpeb ingli sõnadega, mis täidavad ruumi veel suurema ootusega. Sündiva lapse ülesandeks on ette valmistada inimeste südamed Issanda tuleku jaoks. Eliisabeti lastetus, mis oli otsekui võrdpilt Jumala mitmesaja aastasele vaikimisele alates prohvet Malakia ajast, oli viimaks lõppenud. Nüüd saab Eliisabet lapse! Seda olid Eliisabet ja Sakarias ju ka palvetanud - kogu oma abielu aja. Aga midagi nii erakordset ei osanud nad oodata. Nad ei osanud isegi mõtelda nii suures plaanis.
Loeme, et Jumala silmis olid nad õiged (Lk1:6). Meile on selline kinnitus suureks julgustuseks, aga kas Eliisabet ja Sakarias ise nii julgesid uskuda, ei tea. Nad olid lihtsad, Jumalale pühendunud, oma kohust täitvad ja käsuseadust järgivad juudid. Nüüd korrga, kingitakse neile kauaigatsetud laps, kellest peab saama Jumala eriline saadik, kes valmistab Iisareli rahva südamed Messia tulekuks ning teeb seda kutsudes kõiki meeleparandusele. Temast pidi saama Jumala tööriist! Ka Eliisabet ja Sakarias osutusid korraga Jumala tööriistadeks, kuigi nad ise selleks ajaks olid võibolla juba kahtlema hakanud, kas Jumal neid üldse kuulnud oli. Milline järsk ja mastaapne vaatevälja avardamine see oli Eliisabeti ja Sakariase jaoks! Tõeline usuhüpe.
Luukas ei püüa Sakariasest teha mingit usukangelast, sest juhtunu oli ka Sakariasele meeleparanduse koht. Pigem kirjeldab ta avameelselt Sakariase hämmingut, kahtlusi ja kobamist, kui too küsib inglilt mingitki märki, mis aitaks tal uskuda ja millest võiks kinni hoida.
Märgi ta ka saab - aga see tuleb karistuse vormis! Selle eest, et ta julges ingli sõnumis kahelda. Võime kujutleda kõnevõimetuks jäänud vana preestrit templist välja tuikumas, püüdes ootavale rahvahulgale käeliigutuste ja märkide varal selgitada, et on kohanud inglit (kuidas me ise seda teeksime?) ja saanud temalt sõnumi.
Kogu see lugu meenutab meile midagi väga olulist. Jumal tegutseb tavaliste inimeste kaudu, kes elavad oma argielu, võitlevad oma võitlusi, kuid kellede (osaliselt ka kahtlustega segatud) usk ning pühendumus võimaldavad Jumalal neid oma plaanidesse kaasata. See Sakariase suure rõõmu lugu talle kingitud poja üle ja Eliisabeti lugu, kes viimaks ometi vabanes häbimärgistamisest küla naiste keskel, on samas ka Jumala suurte tõotuste täitumise lugu. Näeme, et inimeste hirme, lootusi ja vajadusi ei unustata ka suure loo raames, ja seda sellepärast kes Jumal on! Et Ta on ülevoolavalt helde, ennast andev, inimest õnnistada ja päästa tahtev armastus. Ja kuigi see Jumal toimib suures, kosmilises plaanis, hoolitseb ta samas ka inimese väikeste murede ning vajaduste eest.
Selle kommentaari autor: APÜ