Pane end Maarja olukorda. Matteuse evngeeliumist teame, et kui Joosep leidis, et Maarja ootas last, siis kõigepealt tahtis ta nende kihluse katkestada (Mt 1:18–25). Kelle poole pidi Maarja nüüd pöörduma?

Ingel Gabriel oli suunanud Maarja mõtted Eliisabetile. On üsna irooniline, et Eliisabeti “häbi” (Lk 1:25) oli lastetus, mis saatis teda isegi tema vanas eas; Maarja häbi oli aga see, et ta jäi lapseootele juba enne seda kui jõudis abielluda. See iroonia juhib meie tähelepanu järgmistele sarnaselt vastakatele detailidele.

Maarja läks “rutuga” (s 39) Eliisabeti külastama. Ta mõistis et see külaskäik oli äärmiselt oluline. Kujutle, mis juhtus siis, kui need kaks naist kohtusid! Eliisabeti ihus olev laps, saab täis Püha Vaimu ja hüppab rõõmust, ning Eliisabet ise - samuti täidetud Püha Vaimuga mõistab, kes Maarja lapsest peab saama: “Minu Issand” (s 43).

Vaevalt paar päeva tagasi lugesime sellest, kuidas Jumal võttis ära Eliisabeti häbi; nüüd saab ta üleni täis veel suuremat rõõmu, kui talle hakkab avanema palju suurem pilt. Pane ka tähele, kuidas muutuvad nende naiste rollid. Kui Maarja siseneb Eliisabeti majja, siis ta tervitab Eliisabetti, nagu oli kombeks. Siin pole tegemist praeguse aja põgusa “terega”, vaid iidse Lähis-Ida traditsioonilise tervitusega, kus Maarja oleks pidanud tunnustama Eliisabeti kõrgemat staatust, sest viimane oli temast vanem ja ka kõrgemast seisusest. Samas aga tajub Eliisabet kohe, et tema noor sugulane kannab last, kellest saab Messias ning hoopis tema teretab Maarjat kui kõrgemat külalist. Püha Vaimu ligiolus ei ole erinevad seisused ja isegi kombed enam määravad.

Mis on sind pannud nii ülevoolavalt rõõmustama, et sa teed asju, mida tavaliselt ei tee? Võibolla uudis sellest, et su armas ja väga haige lähedane on saanud terveks; või on sinu kodumaa pääsenud just napilt võimsama vaenlase sissetungist ning rahvas saab taas hingata kergemalt; võibolla said just teada, et su finantsprobleemid on pikaks ajaks lahenenud; jne? Mis see ka poleks, see paneb sind tantsima, või hüppama või karjuma või tegema midagi arutut - sest rõõm on nii suur.

Maarja kiituslaulu tuleb just sellise tundega lugeda. See on üks kristluse kuulsamaid kiituslaule - seda on sosistatud kloostrites, kooris lauldud katedraalides, ikka ja jälle ette loetud väikestes ääremaa palvelates; Johann Sebastian Bach kirjutas sellest muusika orkestrile koos trompetite ja timpanitega.

See laul on evangeelium enne evangeeliumi, see on tuline ja kirgas võiduhüüd kolmkümmend nädalat enne Petlemma, ning kolmkümmend aastat enne Kolgatat. See kõlab koos svingimise, plaksutamise ja trampimisega - see räägib üleni Jumalast ning on kõik Jeesuse pärast, kes on alles eostatud ning isegi mitte sündinud veel, kuid kes juba paneb Eliisabeti beebi hüppama ning Maarja pea pööritama erutusest ja lootusest. Läbi ajaloo on naised osanud sellist rõõmu väljendada sõnadest sügavamalt, kogu oma keha, hääle ja liigutustega ja just nii laulab Maarja oma kiituslaulu.

Neid kahte naist ühendab unistus, mis oli ühtlasi Iisraeli iidne unistus. Ühel päeval, ütlesid prohvetid, saab see tõelisuseks. Ning Maarja ja Eliisabet olid lapsest saati “ligunenud” pühakirja tekstides, mis rääkisid armust ja halastusest, lootusest, täitumisest, saatuse pöördumisest, kurjuse äravõitmisest ning Jumalast, kes tuleb tõesti päästma oma rahvast.  Nagu kange ja rikkalik vahutav jook valatakse see kõik Maarja laulu sisse, kus peaaegu iga rida on tsitaat Piiblist.

Ja need kaks naist pidutsevad koos, tähistades seda, mida Jumal on hakanud tegema nende mõlemi poegade läbi; sündmusi mille üksikasju nad veel ei tea, aga mille rõõmust on nad juba sel hetkel üleni täidetud. See oli Püha Vaimu rõõm neis mõlemas, see oli Jumala rõõm koos nendega, Tema suurtest tegudest.