Tänane lugu algab Eliisabeti poja sünniga. Sakarias ja Eliisabet olid mõlemad väga jumalakartlikud ning viisid nädalavanuse poisi templisse, et ta seal ümberlõigataks ning talle nimi pandaks. Asjaolu, et ingel Gabriel andis ise nime nii Johannese kui Jeesuse jaoks, osutab veelkord nende kahe tugevale seosele juba nende sündimisel ning ka sellele, et nende nimed olid tähenduslikud.

Tähenduslikkusele osutab ka see, mida tänasest tekstist loeme, millist vastukaja Johannese nimi põhjustas.

Mõtle hetkeks kuidas tänapäeval lastele nimesid pannakse - võime valida nime armsa sõbra või sugulase auks, või sellepärast, et see on perekonna traditsioon, või väljendab mingit kvaliteeti mida selles lapse kaudu loodame esile tulevat vms. Esimesel sajandil usuti, et nime andmine varustas last ka vastava võimega. Tänases loos oli Jumal see, kes nime valis.

Johannes tähendab “Issand on armuline”. Ka Eliisabet toetab just selle nime panemist ning olles sõnakuulelik inglilt saadud sõnumile, kinnitab Sakarias seda valikut. Taolise eemaldumisega perekonnas traditisiooniks saanud nimedest peitub vihje, et Johannesest ei saa kasvades mitte selle perekonna esindajat, vaid prohvet terve Iisraeli jaoks.

Tervet seda sündmust ümbritseb saladuslikkuse loor - see, kuidas Eliisabet väga kindlalt just “Johannese” nime juurde jääb, et Sakarias seda kinnitab ning kuidas ta kohe peale seda oma kõnevõime tagasi saab - toob kaasa hämmastuse ning kartuse, mis levisid mitte ainult ümberolijate seas vaid ka laiemalt üle terve Juudamaa (s 65), sest inimesed kogesid et Jumal ise toimis nende keskel ning selle lapse tulevik oli eriline. 

Aina suurem hulk inimesi mõtiskles nende sündmuste tähenduse üle ja Luukas valmistab nii ette ka oma lugejaid Johannese teenimistöö jälgimiseks.