Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 2:15-20
Jeesuse sünd15Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!”
16Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.
17Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta.
18Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.
19Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.
20Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud.
Siiamaani olid Joosep ja Maarja ainsad, kes teadsid, et Messias on sündinud. Sakarias ja Eliisabet olid mõistnud kuulutust, mille ingel Maarjale andnud oli. Aga kuidas pidi see sõnum teisteni jõudma?
Kui jõululugu poleks nii tuttav, siis me ise poleks seda iial ära arvanud. Jumal saatis inglid karjastele kuulutama, et kauaoodatud Päästja/Messisas/Issand oli tulnud. Ja need olid karjased, kelle kohal säras Issanda auhiilgus. Need olid karjased, kes nägid taevaseid hulki laulumas “Au olgu Jumalale kõrges!”(s 14). Karjased olid esimesed, kes läksid austust andma sellele väikesele beebile sõimes. Karjased olid esimesed evangelistid, kes rääkisid kõikidele inglite kuulutusest.
Sinnamaani oli lugu keerelnud templi ja Sakariase ümber - inimeste ümber, kellel oli mõjukust ja päritolu. Nüüd aga levib see inimesteni väljapool templit.
Meie ei tea, kes need karjased olid, kuid teame, et sotsiaalse kuuluvuse poolest olid nad tõrjutud, inimesed, kellega ei tahetud läbi käia. Neid põlati, sest nad ei saanud täita kõiki variseride poolt ettekirjutatud käsuseadusi. Nende elu oli karm, sageli 24/7 välitingimustes - eriti siis kui lammastel oli poegemisaeg.
Hiljem oli Jeesus see, kes õpetas, et õndsad on vaimust vaesed. Ja praegu tunneme meie Teda kui Taaveti poega, Kuningas-Karjast. Karjased on kogu aeg selle loo sees ja osalised. Rõõmusõnum kuulus kõikidele, ükskõik, milline oli kellegi vaimulik hoolsus, sotsiaalne staatus või rass. Pole siis ime, et karjaste tunnistus tekitas inimestes hämmastust.
Ka Maarja oli enam kui hämmastunud. Ta hoidis kõik need sündmused meeles ning mõtiskles iseeneses nende tähenduse üle. Ka meile on siin palju mõtisklemise ja hämmastumise ainest - juba ainuüksi Jumala Poja lihakssaamine (inkarnatsioon), aga ka selle Kuningas - Karjase alandlikkus, ning kogu Jumala päästeplaani aulisus on liiga suur, et seda ühekorraga mõista, kuid mida enam meie süda sellele kirkusele ligineb, seda suurem on rõõm, mis meid täidab.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson