Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 2:36-40
Naisprohvet Hanna36Seal oli ka prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust, kes oli kõrgesse ikka jõudnud. Ta oli mehega elanud seitse aastat pärast oma neitsipõlve
37ja lesk olnud kuni kaheksakümne neljanda eluaastani. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega.
38Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust.
Kaheteistkümneaastane Jeesus templis39Kui nad olid täitnud kõik, mis tuli teha Issanda Seaduse järgi, siis nad pöördusid tagasi Galileasse oma külla Naatsaretti.
40Laps aga kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal.
Viimasena räägib Luukas meile Annast, ustavast vanast naisest templis, kellega lõpeb nende inimeste galerii, kes said Jeesuse sünni tunnistajaiks. Luukas on reastanud oma lugejaile terve hulga inimesi kellede hulgast võib igaüks leida mõne, kellega samastuda. Siin on vana abielupaar, keda üllatatakse kauaigatsetud lapse saabumisega; siin on noor neiu, kes saab lapse ootamatult vara ning tema abikaasa, keda on üllatatud ebatavaliste uudistega juba enne abiellumist. Ja siis need põlatud karjased, kellele anti rõõmusõnumid otse taevast. Siin on ka see vana mees ja lesknaine, kes oma surma oodates teenivad Jumalat ööda ja päevad templis ning palvetavad oma rahva pääsemise eest. Neile kõikidele ja nende kaudu avaldas Jumal midagi äsjasündinud Jeesuse olemuse kohta.
Luukas räägib meile Annast üsna vähe. Saame teada tema päritolu, aga samas ei öelda midagi Penueli kohta. Anna on väga vana. Aga Luukas toob pigem esile tema pühendumise ja pühitsuselu. Kõik oma lesepõlve aastad, oli Anna veetnud templis, kus ta prohvetina oli arvatavasti rääkinud tuhandetele “Iisraeli lohutusest” (Js 40:1, Js 49:13), kellest Jesaja oli kuulutanud. Ta ei lakanud Jumalat teenimast paastumise ja palvetega. Me ei tea, kas tal oli mingi eriline põhjus, miks pidevalt paastuda aga saame pildi naisest, kes kõigutamatus usus ning ustavalt ootab ja igatseb Jumala tõotuste täitumist.
Luuka jutustus Jeesuse sünnist ning Teda eesootavast teenimisest avavad lugejale selle, kui suur on erinevus maise valitseja (keiser Augustuse) ja taevase kuningriigi vahel. Inimlikult oleks meil imelihtne täita ka Jeesuse sündimise lugu säravate kuninglike värvide, aukandjate hiilguse, maise austuse, võimu ning majesteetlikkusega. Luukas aga osutab siin hoopis teistsugusele pildile: ta valib varjutatud värvid ning mida enam see pilt täieneb, seda enam adume, et see mida Jumal on tõotanud realiseerub täiesti teisel kujul, ning selle tulemisega kaasneb lisaks rõõmule ka kannatus. Siimeon ja Anna ootavad Jumalalt Iisraelile lohutust. Nad mõlemad elavad maailmas, kus kannatus on elu loomulik osa, aga vaatamata kannatustele elavad pühendunult, Jumalale keskendunult, ustavalt oodates ja lootes.
Kõigist Luuka piltidest näeme, et Jumala valitud sulane ongi läkitatud lahendama inimese kannatuse probleemi - aga selleks peab Ta ise kannatusest läbi minema: kogema põlgust, viha ja vastuseisu ning viimaks ka ristisurma; selleks peab mõõk ka Maarja südame läbistama.
Luukas näitab meile, et kui taevane kuningriik hakkab laienema maises kuningriigis siis tuleb valmis olla kannatusteks ja kannatlikuks ootamiseks. Aga Luukas ei räägi üksnes kannatustest, vaid osutab viimselt lootusele ja rõõmule mis on nähtav juba kannatuse pimeduses ning mitte ainult Iisraeli jaoks, vaid kogu maailmale; ning see rõõm ja valgus pühivad ära igasuguse pimeduse ja kannatuse ning on tulnud selleks, et jääda.
Selle kommentaari autor: APÜ