Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 14:1-22
Iiob meenutab inimelu kaduvust1
Inimesel, naisest sündinul,
on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
2Ta tõuseb nagu lilleke
ja ta lõigatakse ära,
ta põgeneb nagu vari
ega jää püsima.
3Ometi pead sa seesugust silmas
ja viid mind enesega kohtu ette.
4Kes võib roojasest teha puhta?
Mitte keegi!
5Kuna tema elupäevad on määratud
ja tema kuude arv on sinu käes -
sa oled pannud piiri,
millest ta ei saa üle minna -,
6siis pööra oma pilk tema pealt ära
ja jäta ta rahule,
seni kui ta päevilisena oma päevast
rõõmu tunneb!
7
Sest puulgi on lootus:
kui ta maha raiutakse,
siis ta võrsub taas
ja tal pole võsudest puudu.
8Kuigi ta juur maa sees kõduneb
ja känd mullas sureb,
9hakkab ta veehõngust haljendama
ja võsusid ajama otsekui istik.
10Aga kui mees sureb ja kaob,
kui inimene hinge heidab -
kus on ta siis?
11Vesi voolab järvest
ja jõgi taheneb ning kuivab,
12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam.
Enne kui taevaid pole enam,
nad ei ärka, neid ei äratata unest.
13
Oh, et sa varjaksid mind surmavallas,
peidaksid, kuni su viha möödub;
et sa määraksid mulle aja
ja siis peaksid mind meeles.
14Kui mees sureb,
kas ta ärkab jälle ellu?
Ma ootaksin kogu oma sundaja,
kuni mu vabastus tuleb.
15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle,
sa igatseksid oma kätetööd.
16Nüüd loed sa aga mu samme,
ei lähe mööda mu patust.
17Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse
ja sa katad kinni mu süü.
18
Aga variseb ju ka mägi
ja kalju nihkub paigast,
19vesi kulutab kive,
vihmavaling uhub maamulla -
nõnda hävitad sina
inimese lootuse.
20Sina alistad tema igaveseks
ja ta peab minema,
muudad ta näo
ja saadad ta ära.
21Kas ta lapsi austatakse -
tema ei saa seda teada,
või kas neid põlatakse -
tema seda ei märka.
22Tema tunneb valu ainult omaenese ihus
ja leina omaenese hinges.”
Iiobi pikk vastus Soofarile hakkab lõppema. Ta on avaldanud oma arusaamist Jumala suurusest (Ii 11:5- Ii 12), kinnitanud oma süütust (Ii 11:1-4, Ii 13), nüüd aga vaatleb ta enese tähtsusetust ning vastuse saamise võimalikkust (Ii 11:13-20, Ii 14).
Üldiselt näeb Iiob inimese elu ajutisena ning elukaart ettemääratuna. Kui see kõik kord lõpeb, ei ole enam lootust. Või lootust siiski on?
Seal, oma kõnevooru lõpuks, esitab Iiob Jumalale palve. Ta kirjeldab kui kaduv ning muredest täidetud on inimese elu, mis viimselt suubub hauapimedusse ning küsib: “Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis? “(s 10). Iiob kogeb, et inimesele pole jäänud mingit lootust - isegi langetatud puude perspektiiv on parem, sest nende kännud saavad ajada uusi võrseid. Aga ka sellises pimeduses välgatab lootusekiir, sest juba varsti Iiob küsib: “Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (s 14).
Tundub nagu igatseks Iiob sügaval südames, et võibolla seal elukaare lõpus, rännnaku lõppedes leiab ta Jumala, kes teda ootab ja kellel on vastused; ja siis saavad nad kõneleda nagu loodu Loojaga ning patt ei tule enam nende vahele (s 14-15).
Loomulikult polnud Iiobil aimu, et tuli oodata veel sajandeid enne, kui sai hakata rääkima pattude eemaldamisest nii kaugele kui ida on läänest. Võibolla adus ta, et teab tõde vaid osaliselt, ning on mõjutatud oma haprast moraalsusest ja sellepärast pöördub ka kõnes tagasi oma füüsilise, vaimse ja emotsionaalse valu juurde.
Iiobi küsimus jääb õhku, ta ripub Jumala küljes veel vaid hapra usuniidiga… Kõige süngematel hetkedel saab inimese loomus ilmsiks küsimuste läbi, mida ta küsib. Ning küsimusele elu ja surma kohta pole muud vastust, kui see, mille andis Jeesus. Paulus ütles, et meie Issand Jeesus Kristus on “ kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse.” Jeesuse vastus ei jäta mingit ruumi kahtlustele: Kristuses ei ole vaja enam karta surma ega karistust.
Selle kommentaari autor: APÜ