Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 15:1-35
Eliifas noomib Iiobit1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2
„Kas tark tohib vastata tuulepäiselt
ja täita oma rinda idatuulega,
3seletada kõlbmatute kõnedega,
sõnadega, millest pole kasu?
4Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse
ja rikud hardust Jumala ees.
5Sest su süü paneb sulle sõnad suhu
ja sa valid kavalate keele.
6Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina,
su oma huuled kostavad su vastu.
7Kas oled sina esimese inimesena sündinud?
Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
8Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud
ja nõnda enesele tarkuse toonud?
9Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea,
mida sina mõistad, aga meie mitte?
10Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid,
ealt vanemad kui su isa.
11Ons sinu jaoks väike Jumala troost,
või sõna, mis kohtleb sind leebelt?
12Kuhu su süda sind kisub
ja kuhu su silmad sihivad,
13et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu
ja paiskad sõnu suust välja?
14Kuidas võiks inimene olla puhas,
naisest sündinul olla õigus?
15Vaata, tema ei usu oma ingleidki
ja tema silmis ei ole taevadki selged,
16veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut,
meest, kes väärtegusid joob nagu vett.
17
Mina kuulutan sulle, kuule mind,
ja ma jutustan, mida olen näinud,
18mida targad on teada andnud,
mida ei olnud salanud nende vanemad,
19kellele üksi oli antud maa
ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:
20süüdlane vaevleb kogu eluaja
ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.
21Hirmuhääled on tal kõrvus,
rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.
22Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb:
ta on mõõgale määratud.
23Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on?
Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.
24Ahastus ja häda hirmutavad teda,
vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.
25Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu
ja on suurustanud Kõigevägevama ees,26joostes kangekaelselt tema vastu
oma paksukühmuliste kilpidega.
27Sest ta on katnud oma näo rasvaga,
on kasvatanud puusadele lihavust
28ja on elanud hävitatud linnades,
kodades, kus ei olnud luba elada,
mis olid määratud varemeiks.
29Ta ei saa rikkaks,
ta varandus ei kesta kaua
ja tema omand ei kaldu maha.
30Ta ei pääse pimedusest,
kuumus kuivatab ta võsu
ja ta taandub tema suu hinguse ees.
31Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib!
Sest temale saab tasuks tühjus.
32See läheb täide enneaegselt
ja tema võsud ei haljenda enam.
33Ta ajab otsekui viinapuu
maha oma küpsemata kobarad
ja pillab õisi nagu õlipuu.
34Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks
ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.
35Nad on lapseootel vaevaga
ja sünnitavad nurjatust,
nende ihu saab toime pettusega.”
Teises kõnevoorus ei muutu Iiobi sõprade põhisõnum, aga muutub nende esitusviis. Alguses rääkisid nad inimeste kurjusest üldiselt, eeldades, et Iiob teeb ise vastavad järeldused - nüüd aga esitavad nad oma süüdistused Iiobile otse.
Sõprade sõnul on Iiobi kannatused tema isikliku patususe tulemus. Eliifas on tuntavalt nördinud ka selle üle, et Iiob ei tunnista esivanematelt tulnud tarkust (s 10) ning vanema inimese autoriteeti, kuigi tema Iiobist vanemana on leebelt püüdnud Iiobit meeleparandusele suunata.
Eliifase mõtteviisis ei ole võimalik olla jumalakartlik ning samal ajal valada välja ka oma raev Jumala vastu (s 13) nagu Iiob seda teeb. Kaasajal on usklike seas neid, kes mõtlevad samamoodi, aga on ka neid, kes nii ei mõtle, ning suurtes katastroofides või õnnetustes julgevad nad väljendada Jumalale oma sügavaid tundeid: Jumal, kus sa olid? Kuidas sa võid selliseid asju lubada?!
Eliifas oli just kuulnud, kuidas Iiob oli Jumalale süüdistuse esitand ning tema jaoks oli see mässamise tipp. Iiob on Elilifase sõnul “sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees, joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega “(s 25,26). Mis ime siis, et Iiob on kaotanud kõik ning Eliifas ütlebki Iiobile otse: “Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.” (s 34) Milline “lohutussõna” inimesele, kes on äsja kaotanud kõik oma lapsed ja kodu!!
Hoidku Jumal meid oma sügavate ja võimsate emotsioonide salgamise eest Jumala ees, kes igatseb inimesega väga lähedast ja isiklikku suhet; aidaku Jumal meid ka neis olukordades püsida tões enese ja teiste suhtes. Iiob jäi Jumala ees tõeseks, valades Jumala ette kogu oma hinge, selle kibedas aususes ja raevus ja Jumal hindas seda.
Eliifas rõhutab, et kõik inimesed on juba sündimisest alates Jumala ees süüdi ning kirjeldab, kuidas Jumal patuseid nuhtleb. See on tõsi, aga mitte kogu tõde, ning sellepärast ei kehti Iiobi juhtumi puhul. Iiobi sõpradel oli õigus arvates, et vaid Jumala sõna saab aidata ahastuses olijat, aga nad rakendavad seda sõna valesti, sest neil pole piisavalt teadmist Jumala tõest. Sel viisil aga nad üksnes suurendavad Iiobi kannatusi. Taoline vale-hingehoid saab neile Jumala ees süüks, ning viimselt tuleb neil endil teha meeleparandus (Ii 42:7-10).
Kui aga Eliifase kõne eraldada selle väärast rakendusest, saame võimsa pildi Jumala vastu patustava inimese meeletust rumalusest ja hullusest. Peatüki lõpusalmist leiame selle kirjelduse kulminatsiooni: “Nad on lapseootel vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega.” (s 35). Jumalatu (valesti ja kurjuses elav) inimese elu ja teod sünnitavad tõesti hävingut, tühisust, kadu, pettumust, viimselt ka suurt valu ja kannatust. Aga Iiobi kannatuse põhjuseks ei olnud tema halvad teod ega ka tema aus tunneteväljendus Jumala ees.
Mida pead sina tõeks oma sügavate ja tugevate emotsioonide väljendamise kohta Jumalale? Ja kuidas rakendad Jumala sõna kannatuses olijale?
Selle kommentaari autor: APÜ