Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 18:1-21
Bildad kirjeldab õela saatust1Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2
„Millal sa teed sõnadele lõpu?
Mõtle järele, ja rääkigem siis.
3Miks peetakse meid loomadeks,
oleme rumalad teie silmis?
4Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad -
kas sinu pärast jäetakse maha maa
või nihutatakse kalju oma asemelt?
5
Jah, õela valgus kustub
ja tema tuleleek ei paista.
6Ta telgis pimeneb valgus
ja ta kohal kustub tema lamp.
7Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks
ja ta oma nõu paiskab ta maha.
8Sest ta oma jalad viivad ta võrku
ja ta käib püüniste peal.
9Püüdepael haarab teda kannast,
lõks hoiab teda kinni.
10Tema jaoks on peidetud maa peale köis,
teerajale silmus.
11Kõikjal kohutab teda suur hirm
ja kihutab tema kannul.
12Õnnetus tunneb nälga tema järele,
hukatus on valmis tema kukutamiseks.
13Tõbi sööb ta naha,
surma esmasündinu sööb ta liikmed.
14Tema telgist kistakse ta lootus
ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
15Tema telki asub elama see,
mis pole tema oma,
ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
16Temal kuivavad juured alt
ja närtsivad oksad pealt.
17Mälestus temast kaob maalt
ja ta nime ei nimetata tänaval.
18Ta tõugatakse valgusest pimedusse
ja aetakse maailmast ära.
19Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas,
ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
20Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast
ja inimesi idas haarab hirm.
21Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega
ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.”
Bildad sekkub Iiobi kõnesse olles üsna selgelt ärritunud ning ka solvunud sellest, et Iiob nimetas oma sõpru “loomadeks” ja “rumalateks”. Kõige enam tundub teda vihastavat aga see, et Iiobi suhtumine ähvardas Bildadi moraalsele süsteemile ohtlikuks muutuda. Kui Bildad oleks suutnud Iiobi sõnadesse suhtuda samasuguse alandlikkusega kui too sürofoiniikia naine, keda Jeesus nimetas “koerakeseks” (Mk 7:26-30), oleks ta tõeliselt saanud oma kannatava valu purskava sõbra kingadesse astuda. Me aga ei suuda aidata kedagi, kui ei lähene kannatajale altpoolt, tema kannatuse põhjast ning sealjuures tunnistades ka oma puudulikkust.
Bildadi kõne ei kehtinud Iiobi puhul, sest Iiob ei olnud jumalatu, vaid kannatas Jumala poolt talle veel avaldamata põhjusel. Pannes aga Bildadi eksliku rakenduse kõrvale, leiame tema kõnest väga ilmeka pildi kurjuse olemusest ja sellest, kuhu kurjus lõpuks välja viib.
Jumalatus algab sellest, kui selle viljeleja kustutab oma elust valguse. Üsna sageli juhtub see äärmuslikult tõlgendatud isikuvabaduse nimel: “Mitte keegi ei tohi mind piirata!” Selliselt aluselt lähtuvad kavatsused ja mõtted hävitavad inimest sisemiselt ning jumalatuse tee viib lõpuks surma.
Valede tee lõpp on kohutav. “Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.” (s 21).
Selle kommentaari autor: Jorma Pihkala