Iiobi kõne alguse lootusevälgatus (ptk 16) kustus varsti ning Iiob vajus tagasi sügavasse pimedusse.  Taas olid ta huulil  rasked ahastuse sõnad, mille tähendus piibliuurijatele siiani peamurdmist valmistab (s 3-5 ja 8-9). “Mu vaim on murtud,” (s 1), ütleb ta.  “Kas ma veel võin loota? Siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.  Ma hüüan hauale: „Sa oled mu isa!” ja ussikestele: „Mu ema ja õde!” (s 13-14). Need sõnad on taustaks Iiobi järgmisele küsimusele: “ Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?” (s 15).

Iiob kogeb lootusetust ja lootusetus vallandab sageli depressiooni. Ka mõte sellest, et surma järel võiks olla mingisugune elu, on kadunud. Ainuke, millest Iiob veel kinni hoiab, on tema viha. See aitab tal püsida veel mõistuse juures. Küllalt tihti köeb depressiooni allhoovustes just viha ning teraapia ülesanne on see viha uuesti esile tuua. Asjaolu, et Iiob väljendab oma valu küsimuste kaudu näitab, et oma südames mässas ta tegelikult lootusetuse vastu. Ühest küljest tajus ta, et tema vastased olid Jumala poolel, samas aga koges ka, et Jumal oli tunnistajana tema poolel.

Kristlased kogevad vihaga kokku puutudes sageli ebamugavust, viha aga lihtsalt rõhutab kisendust õigluse järele, sest õiglus on inimesele eluliselt oluline.

Ahastuse ja masenduse keerises, pöördub Iiob tagasi oma esimese kõne juurde, milles ta soovis enesele surma. Nii mõnigi kannataja tänapäeval mõtleb samuti surmast kui emaüsast, kus on viimaks vabadus kõigest valust. Aga surm ei ole pelgupaik! “Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus, nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.” (Hb 9:27-28)

Meil ja kõigil kes käivad usus, on täna teadmine, et ülestõusnud Jeesus on surma ära võitnud ning on uskujale kindlaks lootuse ankruks, mis peab vastu ka kõige sügavamas ahastuses.