Õigusega esitatud süüdistusi on väga raske vastu võtta, kuid ebaõiglaselt tehtud rünnakud lõikavad sügavale hinge. Seda psalmi kirjutades vastab Taavet neile, kes “teotavad tema au” (s 3) ja paiskavad tema suunas alusetuid süüdistusi. Ilmselt olid need tema vastased, kellega ta sõdismisest rääkis ta juba psalmis 3.

Taavetil puudus teadmine Päästjast, kes ”ei sõimanud vastu, kui teda sõimati” (1Pt 2:23). Sellest hoolimata toimis Taavet õigesti, tuues kogu talle sündinud ülekohtu palves Jumala ette, ning samamoodi kui Jeesus, usaldas”kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt” (1Pt 2:23). Oma tunnete väljendamine ülekohtuste süüdistuste puhul on igati õige. Kättemaksu jätmine enesele pole aga Jeesuse järgijale kohane.

Taavet palub Jumalalt armu. Ta ei aktsepteeri talle sündinud ülekohut, kuid samas ei eelda ta ka, et Jumal koheselt olukorra muudab. Pigem ütleb Taavet, Jumalale et ta on selles olukorras täiesti sõltuv Jumala armust. Isegi väga murtuina ei ole meist keegi iial positsioonil, kus võiksime Jumalalt midagi nõuda. Aga me toetume Tema armu ja halastuse peale, mida Ta meile ka kinnitab (s 4). 

Kas see tähendab, et me kunagi ei tunne hirmu, või et hirm on usu puudumise tunnus? Jah, hirm võib meid juhtida pattu tegema, aga mitte tingimata. Peetrus astus paadist välja vee peale, et Jeesuse juurde minna (Mt 14:28–32), aga hakkas siis vajuma. Ta koges ehtsat hirmu. Mida ta sellega tegi? Kas Peetrus püüdis olukorda ise lahendada või langes paanikasse? Ei, ta pöördus Jeesuse poole, hüüdis appi ning sai abi.

Samamoodi julgustab tänane psalm meid “värisema”, aga mitte pattu tegema (s 5), vaid julgustama oma südameid suundudes palvesse ja ülistusse (s 5-6). Kui me seda ei tee, jääb hirm meie mõtteis valitsema. Taavetile tuli rahu ja edu Issanda tundmise kaudu, mitte auväärse reputatsiooni omamise vahendusel. Terve tema elu turvalisus oli Issandas, mitte enseskaitses. Ja ta leidis hingamise oma hingele.