Kas Jumal on su elus lahendanud mingi suurema probleemi? Sellise, mis halvas sind suuruse, kurbuse või ahastusega? Läbimurdehetked võivad vallandada piiritu ülistuse viisil, mida peaaegu miski muu ei suuda.  Midagi sellist koges Hanna, kui Jumal lõpetas tema viljatuse päevad ning kinkis talle poja. 

Saamueli nimi tähendab heebrea keeles “Jumala poolt kuuldud; Jumalast kuuldavõetud, määratud”. Väike Saamuel oli oma esimeste eluaastate jooksul Hannale pidev meenutus sellest, et Jumal kuuleb palveid, on ustav ja väeline muutma ka kõige lootusetumaid olukordi. Võib arvata, et peaaegu iga kord, kui Hanna oma pojale vaatas, lahvatas tema südames rõõmulaine, mis täielikult kustutas eelnevate aastate ahastuse ja häbi. Hanna oli “palunud teda Issandalt” (1Sm 1:20) ja Issand oli vastanud.

Loeme eelneva peatüki lõpust, et lapse sündides jäi Hanna temaga koju, ega läinud koos ülejäänud perega enam Issandale ohverdama. Oma mehele ütles ta selgituseks: „Alles siis, kui poiss on võõrutatud, viin ma tema, et ta võiks ilmuda Issanda palge ette ja jääda sinna igavesti.” (1Sm 1:22). Iisraeli emad imetasid lapsi kaua - sageli kuni 3-4 eluaastani. 

Aga hämmastav ja tähelepanuväärne on see, et täna loetud Hanna kiituslaul puhkeb mitte Saamueli sündides, vaid siis kui Hanna selle väikese poisi alatiseks ära annab, templisse, preester Eeli käe alla! 

Ei ole midagi raskemat ühele emale, kui ära anda oma väike laps! Kindlasti oli väike Saamuel esimeste eluaastate jooksul kasvanud oma ema südame külge eriliselt, sest ta oli palvevastus,  kaua oodatud, Jumala tõotuse laps. Aga ka Hanna oli oma ahastuses Jumalale midagi tõotanud ja kui Saamuel oli võõrutatud, tuli aeg Jumalale antud tõotus täita. 

Läbi aegade on olnud neid, kes suures hädas Jumalale midagi tõotavad, aga kui Jumal olukorra lahendab, siis jäävad hädasolija poolt antud tõotused täitmata. Hanna ei ole selline. Mis pidi toimuma tema südames seda kallist poissi ära andes, võime vaid aimata, kuid et Hanna südamest voolab sel hetkel templis palvetades nii imeline kiituslaul on hämmastav! 

“Mu süda rõõmutseb Issandas…ma olen rõõmus sinu abi pärast.”( s1), ütleb ta! Selline ülistus taolisel hetkel osutab vaid ühte: Hanna jaoks oli Jumal kõige turvalisem, usaldusväärseim ja kindlam isik, kelle kätte jäädavalt usaldada oma ainuke poeg. Oma laulus kirjeldab ta seda Jumalat, keda on tundma õppinud: Jumal on püha, Ta on kalju, Ta on kõiketeadja, kes uurib inimeste tegusid, Ta surmab ja teeb elavaks, viib hauda ja toob jälle üles, teeb vaeseks ja rikkaks, alandab, aga ka ülendab, Tema hoiab ülal kogu maailma ja valvab oma vagade üle. 

Sellise Jumala hoole alla julgeb Hanna jätta oma poja. Veelgi enam: sellise Jumala teenimine on Hanna jaoks parim, mida oma lapsele soovida. See Jumal oli Saamueli kinkinud ja tänus ja kiituses toob Hanna omakorda Jumalale suurima, kalleima ohvri, mis tal oli - andes poisi Talle tagasi.