Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Korintlastele 14:10-25
Keelterääkimisest ja prohvetlikult kõnelemisest10Niipalju kui maailmas ongi keeli, ükski neist ei ole kõlatu.
11Kui ma nüüd ei tea kõne tähendust, siis olen ma rääkijale umbkeelne ja rääkija on minule umbkeelne.
12Nõnda ka teie, kui te juba nii innukalt taotlete vaimuandeid, siis püüdke, et teil oleks neid küllaga koguduse ehitamiseks.13Seepärast, kes räägib keeli, palvetagu, et ta võiks neid ka tõlgendada.
14Kui ma keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu.
15Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka mõistusega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka mõistusega.
16Sest muidu, kui sa õnnistad vaimus, kuidas saab kõrvalseisja öelda sinu tänupalve peale "Aamen", kuna ta ju ei tea, mida sa ütled?
17Sest sa võid küll tänada ilusasti, kuid teist see ei ehita.
18Ma tänan Jumalat, et ma räägin keeli rohkem kui teie kõik,
19kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega.20Vennad, ärge olge lapsed mõtlemise poolest! Olge lapsed kurjas, mõtlemise poolest aga täiskasvanud!
21Seadusesse on kirjutatud:
"Ma räägin sellele rahvale teiste keeltega ja teiste huultega, ent nad ei võta nõndagi kuulda," ütleb Issand.
22Nii ei ole siis keeled tunnustäheks usklikele, vaid uskmatuile, ent prohvetlikult kõnelemine ei ole uskmatuile, vaid usklikele.
23Kui nüüd terve kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeli ning kõrvalseisjad või uskmatud astuksid sisse, kas nad ei ütleks, et te jampsite?
24Kui nad aga kõik kõneleksid prohvetlikult ja sisse astuks mõni uskmatu või kõrvalseisja, siis kõik tooksid esile tema olukorra ja arvustaksid teda.
25Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas.
Ühegi Jumalalt saadud vaimuanni puhul ei tohiks me aga unustada kahte tähtsat asja:
1) Eesmärk. Miks vaimuande üldse vaja on? Loe s 12b, 17, 19! Keelterääkimine ega prohvetlikult kõnelemine ei ole kumbki eesmärk omaette – kummatki ei anta iseenda esiletõstmiseks. Oluline on inimese usu kasvamine Jumala tahte, väe ja Vaimu tundmaõppimise kaudu.
2) Jumal tegutseb meie läbi. Siiski on Issand see, kes on tegev nii ühel kui teisel juhul – meie saame andeid taotledes vaid oma valmisolekust märku anda (vt 12:11).
Ajaloost on teada, kuidas Jumal on inimesi oma tööle valinud ja kutsunud ka hoolimata nende vastuseisust – nt prohvet Jeremija, Mooses jt. Siiski ei kasuta Jumal kunagi vägivalda, vaid veenab inimest ja varustab teda tegutsemiseks vajalike andidega.
Mõtiskluseks: Kas tunned kedagi, kes selleks valmis ei olnud, kuid keda Issand soovis kasutada?
Selle kommentaari autor: Anneli Pärlin