Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ül 3:6-5:1
Kuningas Saalomoni pulmarong6"Mis see on, mis kõrbest üles tuleb suitsusammaste kujul, suitsutus mürrist ja viirukist, kaupmehe mitmesugustest vürtsidest?
7Vaata, Saalomoni kandetool! Selle ümber on kuuskümmend kangelast Iisraeli kangelastest.
8Nad kõik kannavad mõõka, nad on õpetatud sõdima; igaühel on oma mõõk puusal öiste hädaohtude pärast.
9Kuningas Saalomon oli teinud enesele kandetooli Liibanoni puudest.
10Selle sambad olid tehtud hõbedast, seljatugi kullast, iste purpurist; selle sisemus oli armastusega sisustatud Jeruusalemma tütarde poolt.
11Tulge välja ja vaadake, Siioni tütred, kuningas Saalomoni krooniga, millega ta ema teda on ehtinud ta pulmapäeval, ta südame rõõmupäeval."Peigmees ülistab pruuti1"Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! Su silmad su loori taga on tuvid. Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadi mäelt.
2Su hambad on nagu kari pügatud lambaid, kes pesemiselt tulevad: neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.
3Su huuled on nagu punane pael ja su kõne on armas. Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.
4Su kael on nagu Taaveti torn, mis kivikihtidena on ehitatud; tuhat kilpi ripub selle küljes, need kõik on kangelaste kilbid.
5Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel.
6Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tahan ma minna mürrimäele ja viirukikünkale.
7Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!
8Tule minuga Liibanonilt, pruut, tule minuga Liibanonilt! Astu alla Amana tipust, Seniiri ja Hermoni tipust, lõvide koobastest, pantrite mägedelt!
9Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest.
10Ah, kui magus on su armastus, mu õeke, mu pruut! Su armastus on parem kui vein, kõigist palsameist parem on su õlide lõhn!
11Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut, sul on keele all mesi ja piim, ja su riiete lõhn on otsekui Liibanoni lõhn!
12Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut! Suletud rohuaed, pitseriga kinni pandud allikas.
13Su väänded on granaatõunapuude aed valitud viljaga, hennapõõsaste ja nardidega -
14nard ja safran, kalmus ja kaneel koos igasugu viirukipuudega, mürr ja aaloe koos kõige paremate palsamitega.
4. peatükis on vastabiellunud juba pärast pulmapidu kahekesi oma toas. Nüüd on käes õige aeg, mida on oodatud. Peigmees väljendab oma imetlust ja kiidab pruudi ilu. Esmakordselt ulatub kirjeldus allapoole kaela. Kui mees armastab rohkem silmadega, siis naine kõrvadega. Ülemlaulu peigmees jagab oma pruudile rohkelt armastust. Siin pole midagi võltsi, küll aga väljendab peigmees rõõmu kõige nauditava üle. Tasub meeles pidada, et armastusväärsed sõnad on vajalikud kogu abielu vältel, mitte ainult alguses. Erakordselt kaunis laul armastuse rõõmudest kulmineerub ühekssaamise juubeldusse.
Kui pruut on seni olnud oma peigmehe jaoks “suletud aed”, siis nüüdsest on “rohuaed” kõigi oma andidega talle avatud. Pruut kutsub armastatut oma rohuaeda. Vaid teineteisele kuulumist rõhutab sõna “oma” – salmides 4:16-5:1 esineb see viiel korral. Kõigile teistele jääb see rohuaed endiselt suletuks, sõprade osaks on leida oma rohuaed. Mehe ja naise jaoks on nende abielu kui ühine allikas, elava vee kaev – kogu eluks.
Selle kommentaari autor: Argo Buinevitð