Loe läbi alltoodud kirjakoht: Miika 6:9-16
Mida Jumal nõuab9Issanda hääl hüüab linnale - ja tark on karta sinu nime - Kuulge vitsast ja selle saatjast!
10Kas ikka veel on õela kojas ülekohtused varandused ja neetud, vähendatud vakk?
11Kas ma peaksin olema hea väärade vaekausside ja võltsitud vihtidega kukru juures?
12Selle linna rikkad on täis vägivalda, elanikud räägivad valet ja neil on suus petise keel.
13Seepärast teen minagi su haigeks, pekstes sind ja laastates sind su pattude pärast.
14Sa sööd, aga sa ei küllastu ja su kõht jääb tühjaks. Sa paned küll kõrvale, kuid ei saa seda päästa, ja mida sa päästadki, selle ma annan mõõga kätte.
15Sa külvad, aga ei saa lõigata; sa sõtkud õlimarju, aga ei saa ennast õliga võida; ja sa sõtkud marjamahla, aga ei saa veini juua.
16Sest pannakse tähele Omri seadusi ja kõiki Ahabi soo tegusid; te käite nende nõu järgi, selleks et peaksin su tegema õudseks ja sinu elanikud pilkealuseiks. Te kannate minu rahva teotust.
Jumalat (Tema nime) karta tähendab pidada Tema käske. Seda peab prohvetite kaudu ikka ja jälle meelde tuletama – salmides 10-12 on etteheide Jumala otsese käsu eiramise pärast (vt 3Ms 19:35, 36).
Jumala käsud on möödapääsmatud seadused, millest üleastumine toob kaasa karistuse (s 13). Ülekohtuga saadud rikkus ei tee õnnelikuks (s 14, 15). Süües kasvab isu ja varandusest ei saa iialgi küllalt. See toob rahu asemel muret ja hirmu. Kui aga õnnestubki pääseda maisest kohtust, tähendab see ometi ilmajäämist sellest, mida inimene vajab kõige enam – Jumala armastusest.
Et seda tühja kohta täita, pöördutakse kummardama ebajumalaid, nagu tegid seda kuningad Omri (vt 1Kn 16:23-28) ja Ahab (vt 1Kn 16:29-33) ning nende järeltulijad.
Tänapäeval ei ole kombeks rääkida Jumalast, nagu ka ebajumalaist, kõlblusest või ülekohtust. Ka mitte vastutusest või karistusest. Kui suurtegi petturite puhul ei leita midagi kriminaalset, siis kuuleme sageli küsitavat: miks siis mitte kasutada olukordi enese kasuks?
Kui kõiki väärtusi mõõdetakse vaid rahaga, mis on siis üldse hindamist väärt (s 14, 15)?
Selle kommentaari autor: Juta Siirak