Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 91
Kõigekõrgema kaitse all1Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
2see ütleb Issandale: "Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!"
3Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest.
4Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.
5Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab,
6ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
7Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.
8Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele.
9Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks.
10Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile.
11Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.
12Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
13Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.
14"Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime.
15Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.
16Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet."
Milles siis seisneb laulu õpetuslik iva? Laulu kulminatsioon, s 9 algab tähendusrikka sidesõnaga “sest”. Sest viitab aga alati põhjusele: “Kõigekõrgema oled sina, mu hing võtnud eluasemeks, sellepärast oled sina, Issand mu varjupaik.” Sellesama pärast päästab teda ka Jumal, kui ta appi hüüab (s 14, 15).
Vaatamata tõsiasjale, et Jumal kannab hoolt kogu oma loodu eest, saavad need, kes on andnud koha Jumalale oma südames, koha Kõigeväelise kaitse all (s 1).
Vana Testament ei tunne mõistet “ateist” selles tähenduses nagu meie seda mõistame, sest kõik inimesed uskusid maailma olevat juhitud mingite jumalate poolt. Küll aga tunti seda, kes ütles: “Jumalat ei ole” kui inimest, kes ei tahtnud tunnistada Jahvet valitsejaks tema elu üle (Ps 14:1; Jr 5:21). Sellist jumalasalgamist nimetatakse ka praktiliseks ateismiks ja arvan, et nimetatud nähtus ei ole võõras ka nüüdisajal.
Nõnda siis sõltus ja sõltub praegugi Jumalasse uskumine inimese isiklikust tahtest ja otsusest ning just seda rõhutab laulu kirjutaja, kui ta kasutab sõnu, mis väljendavad inimese tahteakti: hing on võtnud eluasemeks, on kiindunud Jumalasse, tunneb Jumala nime, hüüab Teda appi.
Selle kommentaari autor: Anne Saluraid