Laulu lähemal vaatlusel näeme, et autor on hüüdmas lunastuse ja abi lootuses põhjatust sügavusest Jumala poole. Kus asuvad need põhjatud sügavused, see tohutu kaos ja viletsus, millele laulu autor viitab? Räägib ta maapõuesügavustest või teispoolsuse piinadest?

Tegelikkuses asub seesama sügavus inimeses eneses. Siin räägitakse muserdatud ja rõhutud hinge karjest Jumala poole, see anub taas vabanemist oma piinadest ja ahastusest, et tõusta Jumalani. Ühtlasi on see võitlus iseenda, oma patuse loomusega, kiusatuste ja ahvatlustega. Inimest võib viia nendesse põhjatutesse sügavustesse mitte ainult süütunne tehtud vigade pärast, vaid ka igapäevased elumured ja nendega toimetulematus, samuti elu mõtte puudumine.

Oled sa olnud niisuguses ahastuses ja kaoses, millest kõneleb laulu autor? On su elus olnud olukordi, mil tunned, et su hääl põhjatutest sügavustest ei ulatu tõusma Jumalani?

Sellised kahtlused võivad tekkida, kuid võta eeskuju psalmi autorist, kes on elanud aastatuhandeid enne sind ning kogenud sedasama mida sina. Kogu oma ahastuse keskel hoiab ta kiivalt kinni teadmisest, et Jumal on see, kelle peale tuleb loota ning kelle käes on andeksand ja lunastus, ükskõik mis on ka inimese ahastuse põhjuseks.