Loe läbi alltoodud kirjakoht: Roomlastele 14:1-13
Nõdrausuliste kohtlemisest1Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle!
2Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõder, sööb ainult taimetoitu.
3Kes sööb kõike, ärgu pangu halvaks seda, kes ei söö, ja kes ei söö, ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud.
4Kes oled sina, et sa mõistad kohut võõra sulase üle? Oma isanda ees ta seisab või langeb. Aga ta jääb seisma, sest Issand suudab teda püsti hoida.
5Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!
6Kes arvestab teatavat päeva, arvestab seda Issandale; kes sööb, sööb Issandale, sest ta tänab Jumalat, ja kes ei söö, jätab söömata Issandale ja tänab Jumalat.
7Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele,
8sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt.
9Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.
10Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette,
11nagu on kirjutatud:
"Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale."
12Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.13Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!
Teksti lugedes märkame, et juttu on usu poolest nõrkadest, kes on ebakindlad mõnedes välistes küsimustes: mida süüa ja juua, millist päeva pidada pühaks, kuidas riietuda, kuidas käituda jne. Kuna nende usk on nõrk, siis peavad nad usuelus määravaks just eelöeldut, kuid nende küsimuste ümber tekivad vaidlused, halvakspanu, hukkamõist, eriarvamused. Mõnigi võib neis asjus langeda, kui Jumal teda ei toetaks ega kinnitaks
Need asjad ei otsusta aga meie usu põhitõdesid, nagu pattude puhastus, Jumala osadus, igavene elu.
Kas me siis peaksime neis asjus olema tolerantsed? Jah ja ei. Jah selles mõttes, et usus nõrka ei pea vaidluste ega hukkamõistuga jalust rabama, ei aga selles mõttes, et usus nõrk peab kasvama ja vabanema oma kõikuvusest. Tema usunõrkus ei saa olla talle eneseõigustuseks.
Mida siit on õppida?
* Ära lasku vaidlustesse ega halvakspanusse niisugustes küsimustes.
* Tee oma veendumuses kindlaks, kas elad Jumalale ja Tema auks.
* Tunnusta, et ka su kaaskristlane kuulub Jumalale ja aita teda kasvada usus.
* Pea meeles, et kuulume Jumalale kõiges, nii elus kui surmas.
* Tea, et igaühel tuleb Jumala ees aru anda iseenese kohta.
Selle kommentaari autor: Udo Veevo