Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kohtumõistjate 4:1-24
Deboora ja Baarak võidavad Siisera1Ja Iisraeli lapsed tegid jälle, mis kuri oli Issanda silmis, kui Eehud oli surnud.
2Siis andis Issand nad Kaanani kuninga Jaabini kätte, kes valitses Haasoris; tema sõjaväe pealik oli Siisera, kes elas Haroset-Goojimis.
3Ja Iisraeli lapsed kisendasid Issanda poole, sest tal oli üheksasada raudsõjavankrit ja ta rõhus Iisraeli lapsi tugevasti kakskümmend aastat.4Aga naisprohvet Deboora, Lappidoti naine, mõistis sel ajal Iisraelile kohut.
5Tema istus Deboora-palmi all Raama ja Peeteli vahel Efraimi mäestikus, ja Iisraeli lapsed läksid üles tema juurde kohtusse.
6Ja Deboora läkitas käskjala ja laskis kutsuda Baaraki, Abinoami poja Naftali Kedesist ning ütles temale: "Eks ole Issand, Iisraeli Jumal, käskinud: Mine rända Taabori mäele ja võta enesega kaasa kümme tuhat meest naftalilaste ja sebulonlaste hulgast!
7Siis juhin mina su juurde Kiisoni jõe äärde Siisera, Jaabini sõjaväe pealiku, ning tema sõjavankrid ja väehulgad, ja ma annan ta sinu kätte."
8Ja Baarak vastas temale: "Kui sa tuled koos minuga, siis ma lähen; aga kui sa ei tule koos minuga, siis ma ei lähe!"
9Ja tema ütles: "Ma tulen kindlasti koos sinuga, ainult et teekonnal, millele sa lähed, ei saa au osaks sinule, vaid Issand annab Siisera ühe naise kätte." Ja Deboora võttis kätte ning läks koos Baarakiga Kedesisse.
10Siis Baarak kutsus Kedesisse kokku Sebuloni ja Naftali, ja kümme tuhat meest läks üles tema kannul; ja Deboora läks koos temaga.
11Aga keenlane Heber oli lahkunud keenlastest, Moosese äia Hoobabi lastest, ja oli oma telki üles lüües tulnud kuni Saanaimi tammeni, mis on Kedesi juures.12Kui Siiserale teatati, et Baarak, Abinoami poeg, oli läinud üles Taabori mäele,
13siis hüüdis ta kokku kõik oma sõjavankrid, üheksasada raudvankrit, ja kogu rahva, kes tal oli, Haroset-Goojimist Kiisoni jõe äärde.
14Ja Deboora ütles Baarakile: "Tõuse, sest see on päev, mil Issand annab Siisera sinu kätte! Eks ole Issand su ees välja läinud?" Siis Baarak läks Taabori mäelt alla ja tema järel kümme tuhat meest.
15Ja Issand viis segadusse Siisera ja kõik sõjavankrid ja kogu leeri Baaraki mõõgatera ees - ja Siisera astus vankrist maha ning põgenes jala.
16Ja Baarak ajas vankreid ja sõjaväge taga kuni Haroset-Goojimini, ja kogu Siisera sõjavägi langes mõõgatera läbi, ainsatki ei jäänud järele.17Aga Siisera oli jala põgenenud keenlase Heberi naise Jaeli telki, sest Haasori kuninga Jaabini ja keenlase Heberi soo vahel oli rahu.
18Ja Jael tuli välja Siiserale vastu ning ütles temale: "Tule sisse, mu isand, tule sisse mu juurde, ära karda!" Ja Siisera läks tema juurde telki ning Jael kattis ta vaibaga.
19Ja Siisera ütles temale: "Anna mulle pisut vett juua, sest mul on janu!" Siis Jael võttis lahti piimaastja, andis temale juua ja kattis ta kinni.
20Ja Siisera ütles temale: "Seisa telgi uksel ja kui keegi tuleb ja küsib ning ütleb: Kas siin on keegi?, siis vasta: Ei ole!"
Eks ole see meiegi patt Jumala ees, et komistame ja taganeme nii mitu korda päevas tema teedelt ja tahtmise täitmiselt. Meile on antud aga üks auline osa ja and – Püha Vaim, kes meid õpetab ja noomib. See on Jumala suure armastuse and neile, kes on Jeesuse vastu võtnud oma Päästjaks ja Õnnistegijaks.
Iisraeli laste raske olukorra leevendamiseks kutsus Jumal järjekordse kohtumõistja, see oli erakordne juhtum: naine kohtunikuks! Ja seda ühiskonnas ja ajastul, kus valitsesid mehed. Juudi tava kohaselt ei olnud mehel sünnis avalikus kohas kõnetada isegi oma naist!
Deboora kaudu edasi antud Jumala sõna oli üleskutse minna vaenlase vastu kokku 10 000 mehega. See oli esmapilgul hulljulge ettevõtmine -- minna vastu vaenlase suurele sõjaväele, mille koosseisus oli 900 raudsõjavankrit! On inimlikult arusaadav, et Baarak, kellele tuli kutse kohtumõistjalt Debooralt, kartis ilma temata sõtta minna. Ta hindas Deboora osadust suuremaks Jumala väest. Lõpptulemusena sai rahvas hingamisaega ja rahu kohtumõistja Deboora eluajal.
Usaldus Jumala sõna ja Tema sõna vastu ning Tema tahte täitmine on meie usuelu aluseks ja edasiviivaks jõuks.
Selle kommentaari autor: Mati Särglepp