Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rutt 1
Rutt ja Noomi1Ja neil päevil, kui kohtumõistjad mõistsid kohut, juhtus, et nälg oli maal. Siis läks üks mees Petlemmast Juudamaalt, et võõrana elada Moabi väljadel, tema ja ta naine ja kaks poega.
2Selle mehe nimi oli Elimelek, ta naise nimi Noomi ja ta kahe poja nimed Mahlon ja Kiljon; nad olid efratlased Petlemmast Juudamaalt, ja nad tulid Moabi väljadele ning jäid sinna.
3Aga Elimelek, Noomi mees, suri, ja Noomi jäi järele oma kahe pojaga.
4Ja need võtsid endile moabi naised: ühe nimi oli Orpa ja teise nimi Rutt; ja nad elasid seal ligi kümme aastat.
5Siis surid ka mõlemad pojad, Mahlon ja Kiljon, ning naine jäi üksi, ilma oma kahest pojast ja mehest.
6Ta võttis siis oma miniatega kätte ja läks Moabi väljadelt tagasi, sest ta oli Moabi väljadel kuulnud, et Issand oli hoolitsenud oma rahva eest, andes neile leiba. 7Ta läks ära paigast, kus ta oli olnud, ja temaga koos ta kaks miniat. Aga olles teel tagasi Juudamaale,
8ütles Noomi oma mõlemale miniale: "Minge, pöörduge kumbki oma ema koju! Issand tehku teile head, nagu te olete teinud surnuile ja minule!
9Andku teile Issand, et leiaksite varjupaiga kumbki oma mehe kojas!" Ja ta suudles neid. Aga nad tõstsid häält ja nutsid
10ning ütlesid temale: "Ei, me läheme koos sinuga su rahva juurde!"
11Aga Noomi ütles: "Minge tagasi, mu tütred! Miks peaksite tulema koos minuga? On mul siis veel poegi üsas, et need võiksid saada teile meesteks?
12Minge tagasi, mu tütred, minge, sest mina olen liiga vana, et minna mehele! Kui ma ütleksin: Mul on veel lootust, kui ma veel täna öösel saaksin mehele ja sünnitaksin poegigi,
13kas tahaksite siis oodata, kuni nad suureks saavad? Kas tahate seni meheleminekust hoiduda? Ei, mu tütred, mina kannatan tõesti rohkem kui teie, et Issanda käsi mind on tabanud."
14Aga nemad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärel oma ämma, kuna Rutt jäi tema seltsi.
15Noomi ütles: "Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!"
16Kuid Rutt vastas: "Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.
17Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!"
18Kui Noomi nägi, et Rutil oli kindel nõu temaga kaasa tulla, siis ta sellest enam ei rääkinud.
19Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised küsisid: "Kas see on Noomi?"
20Aga tema vastas neile: "Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust!
21Külluses läksin ma ära ja tühje käsi tõi Issand mind tagasi. Miks te hüüate mind Noomiks, sest Issand on tunnistanud minu vastu ja Kõigeväeline on teinud mulle paha!"22Nõnda tuli Noomi tagasi ja koos temaga moabi naine Rutt, ta minia, kes tuli ära Moabi väljadelt; ja nad jõudsid Petlemma odralõikuse alguseks.
Ruti raamat on lugu sellisest perekonnast, kes Iisraeli vaenlaste ja ebajumalakummardajate seas elades teenis elavat Jumalat. Vaata salmist 1, mis põhjusel nad Moabimaale sattusid.
Rutt, kasvanud üles oma rahva ebajumalakummardamise tavade keskel, sattus perekonda, kelle vaimsuse kaudu juhiti ta tõelise Jumala poole. Ilmselt ei seisnenud Elimeleki ja Noomi jumalateenistus mitte väliste rituaalide formaalses täitmises, vaid see oli nende loomulik eluviis. Jumalakartus juhtis Rutti tegema valikut Jumala tahtmise järgi. Edasi lugedes võime veenduda, et selle vapra naise otsust pandi taevas tähele.
Kui Rutt valis Noomi (s 16, 17), valis ta ka Iisraeli Jumala, loobudes jäädavalt ebajumalate teenimisest. Ta loobus oma sünnimaast, lahkus oma rahvast – see otsus oli kogu eluks.
Võiks küsida: miks Rutt tegi sellise valiku, vastupidi Orpale, kes elas ju samas perekonnas ja sama meelsuse keskel, ent võttis kuulda oma ämma soovitust, kes mõjutas teda tagasi minema?
Ka mina ja sina – meie peame oma valikud tegema ise, olenemata teiste valikutest ja mõjutamisest. Valiku tegemine tähendab alati millestki loobumist, vahel ka ohvrit – see ei ole kerge. Rutil ei olnud ju mingeid garantiisid – tema lootus oli ainult Jumala peal. Aga Jumal saab meie elus tegutseda vastavalt meie tehtud valikule ja ustavusele.
Selle kommentaari autor: Helvi Kruusmann