Loe läbi alltoodud kirjakoht: Matteuse 27:1-10
Jeesus antakse maavalitseja kätte1Aga varahommikul langetasid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb surmata,
2ja viisid ta aheldatult ära ning andsid maavalitseja Pilaatuse kätte.Juudas Iskarioti surm3Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi,
4öeldes: "Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud." Nemad aga vastasid: "Mis see meie asi on? Vaata ise!"
5Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.
6Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: "Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind."
7Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele.
8Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini.
9Siis läks täide, mis prohvet Jeremija kaudu on räägitud: "Ja nad võtsid kolmkümmend hõberaha, hinna, mille vääriliseks Iisraeli lapsed ta olid hinnanud,
10ja andsid need potissepa põllu eest, nii nagu Issand mind oli käskinud."
Hind on tegevusel ja hind on sõprusel. Jeesuse ja Juuda sõpruse hind oli 30 hõberaha. Selle summa lubasid templiülemad Juudasele Jeesuse reetmise eest. See hind oli Juudase igavesse hukatusse mineku hind!
Elus kohtame nii mõnigi kord mittemõistmist ja reetmist. Kõik see tekitab südamevaeva. Ka sellel on hind! Meie elus on otsuseid, mida on väga raske heastada. Seepärast peaksime enne otsuse langetamist vaagima kõiki poolt- ja vastuargumente.
Juudas ei mõistnudki lõpuks oma elu hinda (s 5). Milline on meie hinna skaala? Kas meie otsuste hind pole liiga odav või, vastupidi, hindame iseennast üle? Või teeme liiga kiireid otsuseid? Kas võtame otsuste tegemiseks aega, et põlvedel ja palves otsida Tema tahet? Seda tuleb meil täna otsustada. Parim on kiirustada aeglaselt!
Ülempreestrid omal ajal hindasid Jeesust 30 hõbeseekli vääriliseks. Jeesus on maksnud kogu hinna oma sõprade, ka sinu ja minu eest, mistõttu oleme igavese elu osalised.
Selle kommentaari autor: Indrek Luide