Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Saamueli 20:24-42
Taaveti ja Joonatani sõprus24Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.
25Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
26Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: "Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas."
27Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: "Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?"
28Ja Joonatan kostis Saulile: "Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;
29ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda."
30Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: "Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
31Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!"
32Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: "Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?"
33Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
34Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.35Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.
36Ja ta ütles oma poisile: "Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!" Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
37Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: "Eks ole nool sinust eespool?"
38Ja Joonatan hüüdis poisile järele: "Rutta nobedasti, ära seisa!" Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.
39Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.
40Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: "Mine vii linna!"
41Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
42Siis ütles Joonatan Taavetile: "Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!"
Kui meeletuks võib minna pime viha, näitab s 33. Varem aitas mõistlik jutt (19:4-6), nüüd enam mitte.
Pime viha hävitab normaalse mõtlemisvõime, sest ta pärineb põrgust. Ta on kadeduse sünnitis (s 31), aga sügavamale vaadates peab küllap ütlema, et pimedus lihtsalt ei talu valgust, seda vaimu, mis elas Taavetis. Ta ei saa enne rahu, kui on selle kandja hävitanud või ise hävinud.
Kui inimene hakkab kurja hauduma või muidu pattu hellitama, on suur oht, et see haarab ta enda võimusesse. Selle küüsist võib päästa ainult tõsine meeleparandus ja pöördumine.
Tasub Joonatani kombel kiinduda neisse, kelle peal on Jumala Vaim (s 42), veel parem – saada ise selle Vaimuga täidetud.
Selle kommentaari autor: Aare Kimmel