Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 23
Hea karjane1Taaveti laul.
Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
2Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind;
3tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
4Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
5Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
6Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Psalmis kirjeldatud karjane on tõeline oma ala asjatundja. Kas keegi on iial kuulnud niisugusest karjasest nagu Tema, kelle karjalambail pole millestki puudu kogu elu jooksul? Ei pea kari kartma ega muretsema.
Psalmis kirjeldatud ideaalpildi ja tegeliku usuelu vahel on ometi vastuolud. Probleem pole selles, et me ei suudagi leia inimest, kelle kogu elu oleks täidetud ainult headusest ja heldusest. Inimkogemus ütleb, et keegi ei saa olla õnnelik ja muretu kogu aeg. Meie raskus seda psalmi lugedes peitub aga hoopis mujal – nimelt meie kahtlevas ettevaatlikkuses ning meie suutmatuses uskuda, et Jumal, meie karjane, suudab ometi meie heaks teha kõike seda, mida Ta on tõotanud.
Selle kommentaari autor: Ingmar Kurg