Loe läbi alltoodud kirjakoht: Markuse 5: 1-20
Jeesus ajab välja rüvedad vaimud1Ja nad tulid järve vastaskaldale gerasalaste maale.
2Ja kohe, kui Jeesus oli paadist välja astunud, tuli talle vastu hauakambritest tulnud rüveda vaimuga inimene,
3kelle eluase oli hauakambrites ja keda keegi polnud iial saanud isegi ahelatega kinni pidada,
4sest meest oli küll korduvalt pandud jalaraudu ja ahelaisse, aga iga kord oli ta rebinud katki kõik ahelad oma küljest ja purustanud jalarauad, ning keegi ei suutnud teda taltsutada.
5Ööd ja päevad läbi viibis ta haudades ja mägedel, karjus ja tagus end kividega.
6Ja nähes kaugelt Jeesust, jooksis ta ja kummardas tema ette maha
7ja kisendas valju häälega: "Mis on mul sinuga asja, Jeesus, kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind Jumala nimel, ära piina mind!"
8Sest Jeesus ütles talle: "Rüve vaim, mine sellest inimesest ära!"
9Ja Jeesus küsis temalt: "Mis su nimi on?" Ja ta ütles talle:
10"Leegion on mu nimi, sest meid on palju." Ja ta palus Jeesust väga, et ta ei saadaks neid välja sealt maalt.
11Aga seal oli mäe peal suur seakari söömas.
12Ja nad palusid teda: "Saada meid sigadesse, et me läheksime nendesse!"
13Ja Jeesus andis neile loa. Ja kui rüvedad vaimud olid välja läinud, läksid nad sigadesse. Ja kari sööstis järsakult järve - neid oli ligi kaks tuhat - ning uppus järves.
14Ja seakarjused põgenesid ning teatasid sellest linnas ja maal. Ja inimesed tulid vaatama, mis oli juhtunud.
15Ja nad astusid Jeesuse juurde ja nägid kurjast vaimust vaevatut, kelles oli olnud Leegion, istuvat rõivastatult ja selge aruga, ja nad lõid kartma.
16Ja pealtnägijad jutustasid neile, mis oli juhtunud kurjast vaimust vaevatuga, ja samuti sigadest.
17Ja nad hakkasid Jeesust paluma, et ta läheks ära nende paikkonnast.
18Ja kui Jeesus oli paati astumas, siis mees, kes oli olnud kurjast vaimust vaevatud, palus, et ta võiks jääda temaga.
19Ent Jeesus ei lasknud teda jääda, vaid ütles talle: "Mine koju omade juurde ja kuuluta neile, mida kõike Issand sulle on teinud ja et ta sinu peale on halastanud!"
20Ja mees läks ja hakkas Kümnelinnamaal kuulutama, mida kõike Jeesus talle oli teinud, ja kõik panid seda imeks.
Meie tänases lugemises ei ole tegemist ainult vaimuhaige inimesega, vaid deemonitest seestunuga; seda märkab Jeesus. Kõiki saladusi deemonite kohta ei ole meil võimalik teada, küll aga on selge, et nad kardavad Jeesust, et Jeesusel on nende üle meelevald ja et Jeesus teab, kuidas inimesi vabastada. Mees istub rahulikult Jeesuse ees. Hiljem saab temast misjonär.
Naljakas tundub vahejuhtum sigadega. Halenaljakas on aga see, et inimesed paluvad Jeesusel nende keskelt lahkuda – kes teab, äkki tahab Ta veel kedagi kurjusest vabastada ja tekitada veelgi rohkem materiaalset kahju. Jeesusele on üks inimene väärtuslikum kui seakari, kaasinimesed aga ei arva igakord samamoodi.
Kurjus inimese sees ei anna asu. Liiati, ka kurjusel on omadus kasvada ja nõutada endale üha suuremaid valdkondi meie elus. Me peame kurjuse vastu võitlema, esmalt oma mõtetes, siis sõnades, siis tegudes ja ka tegematajätmistes. Temale ei pea jääma meie sees ruumi.