Loe läbi alltoodud kirjakoht: Filiplastele 2:19-30
Apostli kavadest19Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde Timoteose, et ka minu meel läheks kergeks, kui ma saan teada, kuidas teie käsi käib.
20Mul ei ole kedagi teist niisama tublit, kes tõeliselt teie eest muretseks.
21Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma.
22Aga tema ustavust te teate, sest nagu laps oma isaga, nõnda on tema koos minuga teeninud evangeeliumi.
23Teda ma loodangi nüüd saata, otsekohe kui ma näen, kuidas mu asjad arenevad.
24Ma olen aga veendunud Issandas, et ma ka ise tulen peatselt.25Ma olen pidanud vajalikuks saata teie juurde vend Epafroditose, oma kaastöölise ja kaasvõitleja, teie saadiku ja minu vajaduste eest hoolitseja,
26sest ta igatses teie järele ja muretses, sest te olite kuulnud ta haige olevat.
27Ta ju oligi suremas haige, kuid Jumal halastas tema peale, aga mitte üksnes tema, vaid ka minu peale, et mulle ei tuleks kurbust kurbusele lisaks.
28Nüüd ma siis saadan tema seda rutemini, et teie teda nähes jälle saaksite rõõmsaks ja mul oleks kurbust vähem.
29Võtke ta siis vastu Issandas kogu rõõmuga ja pidage lugu niisugustest meestest,
30sest ta oli Kristuse töö pärast surmasuus ega hoolinud oma elust, et täita teie aset minu eest hoolitsemisel.
Esiteks kohtume Timoteosega, kelle Paulus tahtis Filipisse saata, et see talle sõnumeid tooks. Miks Paulus tahab selleks kasutada just Timoteost?
Esiteks, Paulusel polnud kedagi teist, kes oleks temaga nii üksmeelne (ilmselt viitab apostel siin meelsusele, mida ta ka Filipi kogudusele soovitab (vt 2:2)), ja kes nõnda tõsiselt hoolitseks filiplaste eest. Timoteos oli Paulusega ühinenud pisut enne Filipi koguduse külastamist (Ap 16:1-12) ja et see oli olnud Timoteose esimene misjonireis ning ta oli ise pealt näinud selle koguduse sündi, võib mõista Timoteose armastust selle koguduse vastu.
Teiseks oli Timoteos Jumalale pühendunud enam kui Pauluse teised kaastöölised (s 21). Ta otsis seda, mis “oli Kristusele omane” (vt 2:4-5) – tal oli Kristuse meelsus.
Kolmandaks oli ta ennast tõestanud ka muudes ülesannetes (s 22). Siin võib meenutada tema armastusetööd Korintose koguduses (1Kr 4:17).
Teine kaastööline on Epafroditos (s 25-30). Ta oli mees, kes valutas südant Filipi koguduse pärast (s 26-27). Samas oli ta oma elu ohtu seades Kristuse tööle jäägitult pühendunud (s 30). Epafroditosel oli ka alandlikkust olla lihtsalt käskjalg, lihtne teenija, kes ei hoolinud kõlavatest tiitlitest ega kõrgetest ametikohtadest. Paulus käsib meil selliseid inimesi kalliks pidada.