Pauluse missioon oli sarnane sellele, mida üks tänapäevane ulmefilm kirjeldab. Filmi nimi on “Star Trek” ja selle tegelaste eesmärgiks oli minna sellistesse kohtadesse, kus keegi varem ei olnud käinud. Apostel Paulus tegi põhimõtteliselt sedasama kristliku sõnumiga. Paulus pidi läbi reisima sellised maad, kus tal ei olnud mingit toetust, ei olnud mingisuguseid inimesi, kes oleksid võtnud teda rõõmuga vastu ja hakanud nii-öelda õlga alla panema sellele kutsele, mis Jumalalt tema elus oli. Mis tähendab, et tal oli tarvis mingisugust tagalat, mingit toetust, mis võiks aidata tal täita seda missiooni. Loomulikult misjonärid ei ela õhust ja armastusest. Kui ma, näiteks, jutlustajana lähen kuhugi bensiinijaama ja ütlen, et kas teate mina pean täna minema Rakverre või Kehrasse või Tapale jutlustama, et olge nüüd palun toredad ja tehke mulle üks paagitäis bensiini välja, siis nad kohe kindlasti eie tee seda. Evangeelium on küll tasuta, aga selle levitamine kohe kindlasti ei ole. Sellepärast Paulus räägibki siin sellest, mida vahel nimetatakse partnerluseks. Võib öelda, et Filipi linna kogudus oli Pauluse partnerkogudus, kes toetas teda regulaarselt rahaliselt. Mõne inimese jaoks on see ebameeldiv teema. Arvatakse, et see on nii mittevaimulik, sellest ei tohiks kogudustes rääkida. Aga kahjuks me ei saa sellest üle ega ümber, sest me näeme, et Jeesus ise oli rajanud oma maapealse teenistuse sellele samale partnerluse printsiibile. Luuka 8:1-3 kirjeldab, kuidas paljud inimesed toetasid rahaliselt Jeesust ja seda tööd, mida ta pidi tegema. Pilt, mis mulle siin ette tuleb, on militaarne pilt – rindest ja tagalast. Kui meie mõtleme sõjast, siis enamasti me mõtleme, et sõdurid lähevad välja, peavad lahinguid, aga selleks, et nad saaksid seda teha ja saavutada oma eesmärki, on eelduseks hea ja tugev tagala. Rinde ja tagala vahel peab olema korralik, toimiv varustusliin. Paulus kirjeldabki siin seda. Paulus ei olnud rahaahne ega öelnud, et saatke mulle niipalju raha, kui teil vähegi on. Ta ütles, et ma ei püüa niivõrd teie andi, vaid ma otsin midagi, mis oleks kasuks teile endile. Mina loen siit välja, et kõik see, mida Paulus saavutas oma misjonireisidel, läks taevas ka nendesamade filiplaste arvele.
Kõik me pole kutsutud “rindele” minema ehk olema apostlid või jutlustajad või pastorid, aga kui sa ei ole kutsutud “rindele”, siis sa kohe kindlasti oled kutsutud tagalasse. See, mida me seal tagalas teeme, on määrava tähtsusega. Jumal soovib ja igatseb, et me oleksime nn torud. Torust voolab miski sisse ja välja. Sageli on kristlased hoopis tsisternid või reservuaarid, kuhu oodatakse, et Jumal muudkui kallaks sisse oma õnnistusi. Mõni vabandab ennast välja sellise mõttelaadiga, et need jutlustajad minu raha ainult tahavadki. Aga kui Jeesus oleks tänapäeval siin maailmas ja teeks misjonitööd, kas see inimene ütleks Jeesusele samamoodi? Aga kui Jeesus tuleks tema juurde ja ütleks, et mul paati tarvis või mul on eeslit tarvis. Me näeme, et Jeesuse ajal oli inimestel see privileeg aidata Jeesusel oma ülesannet täita. Täpselt samamoodi filiplased aitasid Pauluse teenistust.
Filiplastele 4:19 ütleb, et küll minu Jumal täidab kõik meie vajadused oma rikkust mööda. See ei tähenda, et Jumal automaatselt täidab ükskõik kelle vajadused. See tõotus on nendele, kes on külvajad, kes on andjad. Jumal tõotab täita andjate vajadused.
Igaüks võiks võtta veidi aega ja palvetada, et leida see valdkond, kasvõi need misjonärid või misiganes tööharud koguduses ja hakata seda materiaalselt toetama. Ka terved kogudused peaksid vaatama, mille peale oma raha kulutada. Nagu Filipi kogudus toetas terve kogudusena Pauluse tööd.