Loe läbi alltoodud kirjakoht: Luuka 1:18-25
Ristija Johannese sünni ettekuulutus18Sakarias küsis inglilt: "Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas."
19Ja ingel vastas talle: "Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit.
20Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal."21Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis.
22Aga kui ta oli välja tulnud, ei saanud ta nendega rääkida. Ja nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust. Tema üksnes viipas neile käega ning jäi tummaks.23Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju.
24Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud, öeldes:
25"Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis."
Jumalalt vekslit nõuda on siiski ohtlik (s 20), ehkki Tema tõotused täituvad ka siis, kui pole uskujaid. Ent oma palve täitumist võime oodata vaid siis, kui palume seda usus. Kirjas heebrealastele on öeldud: Kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et Tema on olemas ja annab palga neile, kes Teda otsivad (Hb 11:6). Seda enam peame uskuma, kui Jumal ise meie juurde tuleb oma saadiku kaudu.
Mida ootas rahvas samal ajal õues, kas samuti tunnustähte (s 21-22)? Võime arvata, et seda neile ei antud: ingli ja Sakariase vahel toimunu jäi esialgu saladuseks.
Meile ei ole öeldud, kas Sakarias ingli sõnumi oma naisele kuidagi (kas või kirja teel) edasi andis. Mida me aga kindlasti teame, on see, et Eliisabet tänas Jumalat selle ime eest, mis temaga oli sündinud. Selles väljendub tema usaldus Jumala vastu: veel mõistmata, kuidas see kõik võimalik on, kuid siiski tänada ja ülistada Jumalat.
Ometi ei tõtanud ta seda kõigile ümbruskonnas kuulutama. Siin oli tegevuses Jumal, inimestel jäi üle vaid oodata.