Jeesuse jaoks pidi üsna keeruline olema rahvast oma õpetusest huvituma panna, kui nende seas oli nii suur vajadus tervendamise järele. Ometi see õnnestus tal: rahvas lausa „tungles“ tema ümber, et kuulda Jumala sõna (s 1). Kas ka Siimon oli nende „tunglejate“ seas? Ilmselt mitte.
Sel hetkel olid võrgud olulisemad. Aga kui Jeesus tema ämma ellu sedavõrd dramaatilise muutuse tõi (4:38-39), oli Siimon valmis oma paati Jeesuse kasutusse andma, ja isegi oma äsjapestud võrgud tagasi merre heitma.
Järgnev muutis lõplikult kogu ta elu. Tuleks tähele panna, et Siimona suunamuutus ei toimunud ta enese initsiatiivil või otsusel („Ma arvan, et see mees oleks väärt järgimist…“).
Ta palus Jeesusel hoopis lahkuda (s 8) - viimane vastupanukatse mehelt, kes kala kombel adub, et on võrku püütud. Ja loomulikult tõmmatakse võrku koomale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!” (s10). Ta hakkab tegema teistele sedasama, mida Jeesus talle teinud on.
Kas taoline „kutsumine“ on üks omataoline eriline sündmus, kuuludes vaid selle maailma „Siimon Peetruste“ ellu? Kui nii oleks, võiksime meie ülejäänud rahuga oma võrkude juures edasi istuda, tänulikena, et Peetrused, Jaakobused ja Johannesed ja kõik teised, kelle näod misjoniajakirjade lehekülgedelt meile vastu vaatavad, on kunagi olnud valmis oma võrkude juurest lahkuma. Kuid - ja Luukas teeb selle oma evangeeliumis väga selgeks (14:26,27; 18:18-22) - Jeesuse järgimise nimel kõigest loobumine ei ole mingi erilist gruppi puudutav kutsumine. See on esimene nõue kõikidele järgijatele - sest Jeesuse (jüngrid) järgijad on kutsutud olema ja toimima teiste jaoks, tegema teistele seda, mida Jeesuse neile on teinud, ning nad ei saa elada teisi teenides, kui nende elud on pühendatud võrkude puhastamisele. See tähendab - kui nende elus on esikohal nende eneste probleemid ja eesmärgid ja Jeesus jutlustab kusagil kaugemal rannal.