Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 23:22-35
Kaks õde22Seepärast, Oholiba, ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma kihutan sulle kallale su armastajad, kellest su hing eemale tõmbus, ja toon nad su kallale igalt poolt:
23Paabeli pojad ja kõik kaldealased, Pekodi, Soa ja Koa, ja koos nendega kõik Assuri pojad, toredad noored mehed, asevalitsejad ja maavanemad, võitlejad ja tublid mehed, kõik hobuste seljas ratsutajad.
24Nad tulevad su kallale vankrite ja ratastega ning rahvaste hulgaga; nad seavad su vastu ümberringi kaitsevarju, kilbi ja kiivri. Ma annan nende kätte kohtumõistmise ja nad mõistavad kohut su üle oma seaduste järgi.
25Ma juhin su vastu oma püha viha, et nad kohtleksid sind vihas: nad lõikavad ära su nina ja kõrvad, ja mis sinust üle jääb, langeb mõõga läbi. Nad võtavad ära su pojad ja tütred ning su jäägi neelab tuli.
26Nad rebivad sul riided seljast ja võtavad ära su ehted.
27Nõnda teen ma lõpu su kõlvatusele ja su Egiptusemaalt pärit hooramisele, et sa enam ei tõstaks silmi nende poole ega mõtleks Egiptusele.
28Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma annan su nende kätte, keda sa vihkad, nende kätte, kellest su hing on eemale tõmbunud.
29Need kohtlevad sind vihaselt, võtavad ära kogu su töövaeva ning jätavad su paljaks ja alasti: su hooralik häbe, su kõlvatus ja su hooramised saavad avalikuks.
30Seda tehakse sinuga, et sa truudust murdes jooksid paganate järele, et sa ennast rüvetasid nende ebajumalatega.
31Sa käisid oma õe teed, sellepärast ma annan tema karika sinu kätte.
32Nõnda ütleb Issand Jumal:
Sa pead jooma oma õe karikat, sügavat ja laia; sa muutud naeruks ja pilkeks, sest see mahutab palju.
33Sa jääd joobnuks ja täitud murega: hirmu- ja õudusekarikas on su õe Samaaria karikas.
34Seda pead sa jooma ja rüüpama, närima selle kilde ja rebestama oma rindu.
Sest mina olen rääkinud, ütleb Issand Jumal.
35Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et sa oled minu unustanud ja heitnud oma selja taha, siis kanna sinagi oma kõlvatust ja hooramisi!"
On huvitav, et elu pakub piisavalt endeid teiste käitumise põhjal, kuidas ei peaks toimima ja mis mõjuvad meile hoiatusena, kui me sellest õigeaegselt õpime. Oli ju Ohola ehk Samaaria ennast küllalt rüvetanud ja tema saatus oli Jeruusalemmale teada. Ja ometi ei teinud ta mitte üksnes sama, vaid nagu pühakiri ütleb, ta oli veel halvem, ta läks oma rüveduses veel kaugemale, kuni ta tülpis oma tegudest. Alles siis tõmbus ta hing eemale kõigest sellest.
Miks on siin kirjakohas sõnum, otsekui tahaks Jumal täpselt samamoodi vastata Oholibale ehk Jeruusalemmale, et panna teda karistust kandma oma häbitegude eest? Ühelt poolt jääb mulje, et Jumal karistab rangelt kõiki, kes on Tema vastu eksinud, teiselt poolt mõistame, et põhimõte “hammas hamba vastu ja silm silma vastu” ei ole see, mis iseloomustab Jumalat. Pigem peaksime aru saama, et siin on tegu elu loomulike seaduspärasustega. Elu iseenesest loomulikult ei ole lihtne, küll on aga lihtsad tema seaduspärasused. Sest kui Jeruusalemm, kui Iisraeli rahvas ei olnud nõus käima Jumala teed, siis tuli käia maailma teed. Kui ei viibitud pühas ruumis, siis tuli käia ebapühade reeglite järgi ja arvestada nende seaduspärasustega, kuidas maailm toimib, kuidas maailmas tavapäraselt asju aetakse. Seetõttu ongi arusaadav, et kui Iisraeli rahvas oli andnud ennast maailma meelevalda, siis tulid nad seeläbi ära Jumala kaitse alt.
Me osaleme tegelikult pidevalt läbi oma valikute iseenese loomises. Igapäevaselt seisavad meie ees täpselt samad valikud – kas me tahame käia Jumala teed või käia maailma teed. Ja on huvitav, et igal hommikul, kui me ärkame, tuleb meil teha neid valikuid taas ja taas. Iisraeli rahvas poleks tegelikult Jumalale saanud etteheiteid teha, miks Jumal on ülekohtune nende suhtes ja karistab neid liiga karmilt. Kirjakohast tuleb ilmselgelt välja, et Jumal annab alati endeid, et meil oleks võimalik eelnevalt juba teiste vigadest õppida ja ei peaks ise tegema samu vigu.
Selle kommentaari autor: Olavi Otepalu