Loe läbi alltoodud kirjakoht: Esr 5:1-17
Templi ehitamine viiakse lõpuni1Aga prohvetid Haggai ja Sakarja, Iddo poeg, astusid prohvetlikult üles juutide ees Juudamaal ja Jeruusalemmas Iisraeli Jumala nimel, kes oli üle nende.
2Siis Serubbaabel, Sealtieli poeg, ja Jeesua, Joosadaki poeg, võtsid kätte ja hakkasid Jumala koda Jeruusalemmas üles ehitama; ja nendega olid koos Jumala prohvetid, kes neid toetasid.
3Sel ajal tulid nende juurde Tatnai, maavalitseja siinpool Frati jõge, ja Setar-Boosnai ja nende kaaslased ning ütlesid neile nõnda: "Kes on teid käskinud seda koda ehitada ja selle müüre valmis teha?"
4Siis me ütlesime neile nende meeste nimed, kes seda ehitust ehitasid.
5Aga juutide vanemate peal oli nende Jumala silm, ja neid ei takistatud, seni kui ettekanne oli jõudnud Daarjaveseni ja kuni määrus selle kohta oli tulnud tagasi.6Ärakiri kirjast, mille Tatnai, maavalitseja siinpool Frati jõge, ja Setar-Boosnai ning tema kaaslased, ametnikud, kes olid siinpool Frati jõge, läkitasid kuningas Daarjavesele.
7Nad läkitasid temale ettekande, ja selles oli kirjutatud nõnda: "Kuningas Daarjavesele palju rahu!
8Kuningale saagu teatavaks, et me läksime Juudamaale suure Jumala koja juurde. Seda ehitatakse tahutud kividest ja seina pannakse palke. Tööd tehakse usinasti ja see edeneb nende käes.
9Siis me küsisime vanemailt ja ütlesime neile nõnda: Kes on teid käskinud seda koda ehitada ja selle müüre valmis teha?
10Ja küsisime neilt ka nende nimesid sinule teatavaks tegemiseks; me tahtsime üles kirjutada meeste nimed, kes on nende peamehed.
11Ja nad andsid meile niisuguse vastuse, öeldes: Meie oleme taeva ja maa Jumala sulased ja me ehitame üles selle koja, mis oli ehitatud paljude aastate eest, mille suur Iisraeli kuningas ehitas ja valmis sai.
12Kuna aga meie vanemad taeva Jumalat vihastasid, siis andis tema nad kaldealase Nebukadnetsari, Paabeli kuninga kätte ja see hävitas selle koja ning viis rahva Paabelisse.
13Aga Koorese, Paabeli kuninga esimesel aastal andis kuningas Koores käsu selle Jumala koja ülesehitamiseks.
14Ja Jumala koja riistadki, kullast ja hõbedast, mis Nebukadnetsar oli Jeruusalemma templist ära võtnud ja Paabeli templisse viinud, laskis kuningas Koores Paabeli templist võtta ja anda Sesbassari-nimelisele mehele, kelle ta maavalitsejaks oli pannud,
15ja ütles temale: Võta need riistad, mine pane need Jeruusalemma templisse! Ja Jumala koda ehitatagu üles endisesse paika!
16Siis tuli seesama Sesbassar ja pani Jeruusalemmas Jumala kojale aluse; ja sellest ajast kuni tänaseni on seda ehitatud, aga pole valmis saadud.
17Ja kui nüüd kuningas heaks arvab, siis uuritagu seal Paabelis kuninga varakambris järele, kas on nõnda olnud, et kuningas Koores on käskinud selle Jumala koja Jeruusalemmas üles ehitada; ja kuningas läkitagu meile selle asja kohta oma otsus!"
Kuigi kuningas Artahsasta asemel on kuningas Daarjaves, ei olnud antud juutidele käsku ega luba hakata uuesti poolelijäänud templiehitust edasi viima. Siiski, juudid alustavad seda omavoliliselt. Nüüd satub nende tegemise peale Paabeli kuningriigi siinse piirkonna valitseja, kes enda imestuseks näeb, et kibe ehitustegevus on templimüüridel käimas, ja ta läkitab kuningale kirja, küsimaks nõu, mida nüüd edasi teha. Sel ajal on üles astunud oma rahva ette kaks prohvetit, Sakarja ja Haggai, kelle üleskutsel on templit hakatud uuesti taastama. Kui nüüd piirkondlik ülevaataja on nende käest küsinud, kes on need ehitajad, siis öeldakse neile, et need on taeva ja maa Jumala sulased. See epiteet, mida Jumala kohta kasutatakse, et Ta on taeva ja maa Jumal, tähendab samas ka kõiksuse Jumalat, suurimat, kõige kõrgemat Jumalat. Kuna enamus jumalaist igal rahval oli seotud konkreetse piirkonnaga, st igal linnal, igal maapiirkonnal oli olemas oma jumal. Nii et kui mindi rändama, siis oli kombeks, et uude linna minnes annetati selle linna jumalale. Juutide jumal oli aga eriline selle poolest, et tema polnud seotud mitte ühe linna või maapiirkonnaga, vaid rahva, inimestega. Tema oli juutide Jumal. Sellele lisaks tähendab termin “taeva jumal” kõige kõrgemat jumalat ka nende rahvaste keelepruugis, kes kummardasid mitmeid jumalaid korraga. Huvitaval kombel on saanud see Paabeli vangipõli õnnituseks paljudele, see on kõigepealt liitnud jumala rahvast enam kokku. Küllap mõistsid asumisel olles juudid selgemini kui kunagi varem, et nende Jumal on nendega kaasas ka siis, kui neid ei ole Tema linna läheduses, et nende Jumal ei ole üks puuslik paljude seas, vaid Ta on midagi kõrgemat. Et nende Jumal vaatab nende peale ka siis, kui nad on temast kaugenenud – nii geograafilises kui ka vaimses mõttes. Ja niisamuti olid nad oma usuga esimesteks misjonärideks muu rahva seas. Kui Paabeli kuningas Koores alguses andis käsu tempel üles ehitada, ütles ta selle jumala kohta “Issand, taevaste jumal”.
Jumala teed on imelised ja mõistmatud. Isegi siis, kui Jumal nuhtleb, sünnib sellest kasu rohkem ja enamale hulgale, kui me esmapilgul oskame aimatagi
Selle kommentaari autor: Mait Mölder