Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 34
Päästetu tänu ja tunnistus1Taaveti laul, kui ta teeskles hullumeelsust Abimeleki ees, nii et see tema ära ajas ja ta läks oma teed.
2Ma tänan Issandat igal ajal, alati on tema kiitus minu suus.
3Issandast kiitleb mu hing. Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad.
4Ülistage Issandat koos minuga ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi!
5Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.
6Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende palgeile ei tule kunagi häbi.
7Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema kõigist ta kitsikustest.
8Issanda ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad.
9Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib.
10Kartke Issandat, teie, tema pühad! Sest neil, kes teda kardavad, ei ole millestki puudust.
11Noored lõvidki väsivad ja on näljas; aga kes Issandat otsivad, neil ei puudu mingit head.
12Tulge, lapsed, kuulge mind, ma õpetan teile Issanda kartust!
13Kes sa ka oled, kes hea meelega elaksid ja armastad elupäevi, et näha head põlve,
14hoia oma keelt kurja eest ja oma huuli pettust rääkimast;
15hoidu kurjast ja tee head, otsi rahu ja nõua seda taga!
16Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.
17Issanda pale on pahategijate vastu, et hävitada maa pealt nende mälestus.
18Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.
19Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.
20Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja.
21Ta hoiab kõiki tema luid-liikmeid, ükski neist ei murdu.
22Kurjus surmab õela ja need, kes vihkavad õiget, mõistetakse süüdi.
23Issand lunastab oma sulaste hinge ja süüdi ei mõisteta ühtki, kes tema juures pelgupaika otsib.
Palvetaja kutsub üles Issanda pühasid ehk kõiki neid, kes usuvad, Issandat kiitma ja Teda tänama kõige hea eest, mis meil olemas on. Kas pole kummaline, et siis, kui meil on palju head käes, ei mõista me selle väärtust. Siis aga, kui meie käest võetakse ära kõik, nii et meie hing on paljas, siis maitseb iga leivakooruke meile nagu mesi. Õnnis on inimene, kes ei pea käima läbi surmavarju orust selleks, et ära tunda, mis on elus tõelised väärtused.
Palvetaja pöördub oma laulus laste poole: “Tulge, lapsed, ma õpetan teile Issanda kartust.” Issanda kartus on tarkuse algus. On hea, kui me endast ei arva liiga palju. Jumal on kõikvõimas ja Tema kehtestatud seadused valitsevad meie üle. Mida iganes me oma elus korda saadame, see kõik tuleb meile tagasi. Ja seda mitte sellepärast, et Jumal meile meie teod kätte maksab, vaid sellepärast, et seadused, mis maailmas kehtivad, toovad ise meile meie teod kätte omal ajal. Kui me loodame oma tasu oma tegude eest kätte saada Jumalalt, siis selle tasu me saame kätte alles sealpool surma, kuhu Kristus eelnevalt läks, et teha meilegi ligipääs taevasse.
Selles maailmas on tõsi see, et iga heategu, mida me teeme, on väärt oma karistust. Võtame eeskujuks taas Kristuse. Ka tema, kui ta oma kuulutusetööd Iisraeli rahva seas tegi, sai tasuna oma rohkete imetegude ja abistamiste eest rahva halvakspanu, kes Pontius Pilaatuse ees karjusid Jeesuse peale näidates: “Löö tema risti! Löö tema risti!” Jeesuse tasuti sealpool surma, kui Ta Jumala kirkuses surnuist üles äratati, üles taevasse võeti, kus Ta nüüd istub oma Taevase Isa paremal käel.
Meie tee on samasugune. Kristlase tee on hingelt rõhutud inimese tee. Meil ei ole õiglust siin maailmas. Jumal päästab meid ära, kui me seda Temalt palume. Ta aitab meid meie rõhutuses, ometi ei ole meie elu mitte siin.
Selle kommentaari autor: Mait Mölder