Vaevalt on Jeesus Jeruusalemma jõudnud kui ta hakkab ilmutama oma olemust. Ta lööb korra majja templiplatsil, paisates segi sealse kauplemise ning muutes selle taas õpetamise keskuseks.
„Pühakoda“ selles tekstis märgib täpsemalt „paganate õue“ nime kandvat suurt ala ( ligi kuus korda nii suur kui Trafalgari väljak Londonis), mille keskmes asetses tempel koos siseõuedega. Ainult preestrid võisid siseneda otse templisse, väljaspool, kus kogunes lihtrahvas, müüsid kaupmehed ohvriloomi ja populaarne õpetaja võis kõnelda rahvale. Jeesuse katse selle pühapaiga kasutust reformeerida tuletas meelde tema poolt tsiteeritud prohvetikuulutust (s 46), lisaks aga viitas ka prohveteeringutele, mille kohaselt pidi tempel Messia tulles puhastatud saama.
Nii oli Jeesuse ühemehe-revolutsioon veelgi enam avalik ja provotseeriv tõendus ta Messia volitustest ja seda linna sees, kui ka sellele eelnenud protsessioonis väljaspool linna. Mis ime siis, et variserid ja kirjatundjad sellele vastu seisid. Väljakutse oli esitatud nende meelevalla tsentrumis: see oli nende tempel! Ja kes esitas väljakutse? Mingi külajutlustaja kusagilt kaugelt Galilea kolkast! Mida ta enesest õieti arvas? Jeesuse keeldumine konkreetsest vastusest tunduski pigem enese väljakeerutamisena, kuid tegelikult ei olnud see nii.
Tsiteerides Ristija Johannesega juhtunut, viitas Jeesus üheselt samale meelevallale, kui oli olnud Johannesel – ning enamik tunnistas Johannese Jumalast läkitatud prohvetiks.
Jeesus jätkas sealt, kus Johannesel oli töö pooleli jäänud ning tavainimesed ka mõistsid seda just nii – isegi siis kui nende religioossed juhid seda näha ei suutnud.