Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:39-46
Jeesus palvetab Ketsemanis39Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja jüngrid järgnesid talle.
40Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: "Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!"
41Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas:
42"Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!"43[Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama.
44Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.]45Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast.
46Ja ta ütles neile: "Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!"
Ometi on see jäänud inimmõistusele raskesti tabatavaks tänapäevani. Kas Jumal võib surra? Kas Jumal võib kannatada ja isegi karta kannatusi, valu, piina? Ka tänase kirjakoha puhul on väidetud, et see, kes tundis Õlimäel hirmu ja ahastust, oli vaid inimlik osa Jeesusest, mitte Jumal-Jeesus.
Kui me usume, et Jeesus oli tõeline inimene, siis peame leppima, et Tema ahastus oli täielik. Samas oli see, kes palvetas (s 42), ka tõeline Jumal, kellel oli täielik meelevald loobuda kannatustest, alandustest, patuse inimsoo päästmisest.
Kuid tõeline oli ka side Isaga. See oli palve: “Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” Olles Isaga olemuselt ühtne, oli nende tahtmine üks ja see sai tegelikuks palves.
Seda õpetab Ta ka jüngritele. Nemadki vajasid abi ülevalt, mille saamiseks oli vaid üks tee - ……………………………………………………………… (s 40, 46).
Kas meie jaksame seda alati teha? Innustagu meid teadmine, et Jeesus maksis meie eest väga kõrget hinda, et võiksime samuti alati omada sidet Isaga.
Selle kommentaari autor: Juta Siirak