Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 13
Iiob kinnitab oma süütust1Vaata, kõike seda on mu silm näinud, kõrv kuulnud ja tähele pannud.
2Mida teie teate, seda tean minagi, ma ei jää teist maha.
3Aga ma tahaksin Kõigevägevamaga rääkida ja meeleldi ennast kaitsta Jumala ees.
4Sest teie olete valega võõpajad, ebaarstid olete teie kõik!
5Oleks küll parem, kui te vaikiksite, siis võiks seda pidada teie tarkuseks.
6Kuulge ometi mu manitsust ja pange tähele mu huulte väiteid!
7Kas tahate Jumala kasuks valet rääkida ja tema heaks pettust sõnastada?
8Kas tahate olla tema poolt, Jumala kasuks asja ajada?
9Ons see hea, kui ta teid läbi katsub? Või tahate teda petta nagu inimest?
10Ta karistab teid karmilt, kui te oma poolehoidu osutate salalikult.
11Kas tema auväärsus ei teegi teile hirmu ja kartus tema ees ei valda teid?
12Teie väited on tuhka kirjutatud, teie kilbid on savikilbid.
13Olge vait mu ees ja laske mind rääkida, tulgu siis mu peale mis tahes!
14Ma võtan oma ihu hammaste vahele ja panen oma hinge pihku.
15Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam! Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed.
16Seegi on mulle abiks, et jumalatu ei pääse tema palge ette.
17Kuulge hästi mu sõnu ja võtke kõrvu mu seletus!
18Vaata ometi, ma olen asunud õigust jalule seadma: ma tean, et mul on õigus.
19Kes tahaks mulle vastu vaielda? Siis ma vaikiksin nüüd ja heidaksin hinge.
20Ainult kaks asja tee mulle, siis pole mul vaja ennast sinu eest peita:
21võta käsi mu pealt ära ja hirm sinu ees ärgu heidutagu mind!
22Hüüa siis ja mina vastan, või räägin mina ja sina vasta mulle!
23Kui palju on mul süütegusid ja patte? Tee mulle teatavaks mu üleastumine ja patt!
24Miks peidad oma palge ja pead mind oma vaenlaseks?
25Kas tahad hirmutada lendlevat lehte ja taga ajada kuivanud kõrt,
26et sa mu vastu kirja paned kibedaid asju ja lased mind tasuda mu noorpõlve süütegusid,
27paned mu jalad pakku, valvad kõiki mu radu ja märgid enesele mu jalajälgi?
28Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane, otsekui koi järatud riie.
Iiob oli juba piisavalt oma olukorra üle arutlenud ja mõtteid vahetanud oma sõpradega - ta teadis, et nüüd on aeg asuda otseühendusse allikaga (s 3). Julgelt edasi minna … ja ta tegi seda. Ta ei muutnud oma häält ega lahjendanud oma väljavaateid, ta läks aususes ja reaalsusetajus. Sellest sai intiimne vastamisiolek Kõigevägevamaga ja Iiob karjus välja oma rasked küsimused (s 19-25). Paik, kuhu Iiob jõudis, oli õudustäratav, kuid püha.
Viimase aastakümne jooksul oleme omaks võtnud virtuaalmaailma. Võime siseneda jututuppa ja suhelda oma arvutisõpradega, võime sõnumeid ja kirju saata millest iganes. Suhted hiire vahendusel, mitte näost näkku. Kas kanname seda sõgedat armumist virtuaalsesse üle ka oma suhetesse Jumalaga?
Viis, kuidas Iiob kontakteerus Jumalaga, peaks inspireerima meid astuma Jumala ette julgelt, näost näkku, ilma varjamise ja teeskluseta. See on koht, kus võime välja karjuda oma “miksid”, ja see on koht, kus sõprade tarkus kahvatub. Tähtsaim on, et selles paigas oleme Jumala ees kõige vahetumad.