Nüüd, mil Jeesus on demonstreerinud Jumala suurust (vt üleeilset kirjakohta), hakkavad tema jüngrid vaidlema, kes on nende hulgast suurim (s 46). Oma kogemusest võid kindlasti meenutada samasuguseid vaidlusi, mida on peetud kodudes - vanemate ja täiskasvanud laste vahel, töökohtades, keda järgmisena edutada, omavalitsustes, kellest saab juht, kogudustes, kes peaks pidama jutluse mingil üritusel.
Jeesus teadis, mille üle jüngrid arutlevad. Ta kasutab näitena last (s 47), sest lapsel ei ole ühiskonnas positsiooni. Seejärel kuulutab ta, et kes iganes võtab vastu niisuguse lapse, võtab vastu Tema ja tema Isa. “Kes iganes selle lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes võtab vastu minu, võtab vastu minu Läkitaja” (s 48).
“Tere tulemast” ütlemine ongi see vastuvõtmine, nagu loeme ptk 10. Mis võiks olla asjakohasem reaktsioon sellele vaidlusele, kui küsida jüngreilt, et keda nad meeleldi näeksid oma seltskonnas. Kuidas on aga lood meiega? Kas me kutsume nädalalõpu lõunatele ainult neid, kellel on kõrgem ühiskondlik positsioon, või suhtume ühtmoodi nii kõrge kui madala positsiooniga inimestesse? Kas me leiame identiteeditunde ja eneseväärikuse ühiskondlikus positsioonis (või läbikäimises nendega, kellel on vastav positsioon) või oleme oma südames alandlikud? Jeesus “loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks” (Fi 2:7).