Jeesuse järgijad pöörduvad tagasi ilmse eduga ja hakkavad suurustama sellega, mida nad on teinud (s 17). Esimene asi, mida Jeesus teeb, on see, et ta kinnitab neid nende meelevallas, mille ta on neile andnud, just nagu tema Isa on kinnitanud teda (3:22).
Jeesus jätkab, öeldes “… mitte miski ei haava teid” (s 19). Mida ta sellega mõtleb? Jüngrid avastavad varsti, et peavad ka raskusi taluma, ja ka meie pole vabastatud halbadest asjadest. Mida Jeesus siis mõtleb, kui see polegi mingi triumfeeriv hüüdlause? Tavaliselt seletatakse niisuguseid keerulisi kirjakohti neid üle spiritualiseerides, kuid see on siiski ainult väljavingerdamine. Jeesuse sõnu on vaja interpreteerida teiste kirjakohtade abil. Ta ütles ka: “Ärge rõõmustage, et vaimud teile alistuvad!” (s 20). Teiste sõnadega, me ei tohi muutuda liiga võidurõõmsateks. Me ei tohi hakata endast liiga palju mõtlema oma vaimuliku edu tõttu ega olema ka liiga muserdatud deemonlike mõtete poolt, kui meil nii hästi ei lähe, või muutuma upsakaks seetõttu, et peame Jeesuse järgimist ohutuse tagatiseks. Selle asemel tuleb rõõmustada tagasihoidlikult, et me oleme Jumala omad (s 20b) ja Ta kasutab meid oma töös.
Jeesus kinnitab, et need asjad avaldatakse “väetitele” (s 21) ning läbi Isa ja Poja neile, kelle nood valivad (s 22, 23). Muide, “prohvetid ja kuningad” (s 24) või muud suured ja mõjukad isikud ihaldavad, et need asjad ilmutatakse neile, kuid tihti nad neid ei näe.