Me võime pattudesse suhtuda kahte moodi. Kas liiga kergelt, nii et teema Jumala armu odavaks, või suhtuda neisse liiga rangelt. Liiga kergelt tähendab seda, et me võtame seda nagu möödaminnes, et mis seal ikka, kõik eksime ja tegelikult ei kahetsegi seda, kui oleme eksinud. Ja teiselt poolt - liiga rangelt tähendab et eitame võimalust muutuda ja leida andestust. Esimestel sajanditel oli kristlaste seas selline arusaam levinud, et kui keegi pärast ristimist peaks veel pattu tegema, siis neid patte enam andeks ei anta. Oli levinud praktika, et inimesed ei lasknud ennast ristida kohe, vaid alles surivoodil, et oleks kindel, et ei ole mingisuguseid patte, mis takistaks neid taevasse minemast.
Jeesus on meile advokaat ehk eestkostja. Seda sõna – parakletos – on tõlgitud ka trööstijaks ja lohutajaks ja kõrvalseisjaks. Ta ei ole selline advokaat, keda me kohtusüsteemis oleme harjunud nägema, kes kaitseb meie õigusi ja me peame meeleheitlikult tunnistama seda, et me ei ole midagi teinud, me ei ole milleski süüdi, vaid täpselt vastupidi – see on selline advokaat, kes ütleb, et kõigepealt tunnistad end süüdi ja siis palud armu. Me ei pea otsima endale mingeid pehmendavaid asjaolusid või ütlema, et teised tegid ka, või et ma ei teinud nii hullusti, kui see mees tegi, tunnistama end süüdimatuks, et ma olen sündinud sellisena, et miks sa, Jumal, mind üldse tegid selliseks.