Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 14
Inimeste jumalatus ja meeletus1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!" Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
2Issand vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.
3Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.
4Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Issanda poole nad ei hüüa.
5Seal valdab neid hirm, sest Jumal on õigete sugupõlve seas.
6Viletsa nõu te saadate häbisse, aga Issand on ta varjupaik.
7Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Issand oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.
Psalme lugedes vapustab see, kuidas need otsekui valgustaksid läbi iga inimese – ühtviisi mind kui neid, kes meie üle valitsevad, ühtviisi neid, kes elasid tuhandeid aastaid tagasi, kui neid, kes elavad praegu. Ja me näeme, et meie põlvkond ei erine sugugi piibliaegsest. Inimkonna arengule vaatamata on patusus täna sama, mis algaegadel. Nagu Aadam ja Eeva, nii püüame meiegi end peita Jumala palge eest, otsida vabandusi, lükata süü kellegi teise kaela.
Olles peitnud end Jumala palge eest, arvame võivat öelda “Jumalat ei ole”, mõistmata, et ilma Jumalata ei ole inimest. Niisiis pole siintoodud mõttekäik alles praeguse arengutaseme inimese saavutus.
Kaduvvähe on neid, kes tõsiselt Jumalat otsiksid, sest Jumala valguses ei näekski nende teod enam nii head (s 2, 3).
Kui kellelgi on võim ja võimalus midagi paremaks muuta, teha head oma rahvale, ja ta seda ei tee, siis seda suurem on tema süü (s 4, 5).
Kas jääb Jeesus Kristus ainsaks kuningaks, kes ei söönud oma rahvast (s 4), vaid söötis neid lunastuse kaudu oma ihu ja verega?
Eks valitsejatele olegi alluvad nagu viletsad (s 6), olgu siis tegemist moharhia või demokraatiaga. Vahe on vaid selles, et “rahva valitsuse” puhul tunneb rahvas end otsekui kaasvastutajana selles, mis sünnib. Kui aga keegi püüab juhtida valitsejaid õiguse teele, ei pea viimased seda mikski, sest väites, et Jumalat vajavad vaid viletsad ja saamatud, kujutlevad nad endid jumalatena. Tõeliselt on just nemad need viletsad, kes vajavad Jumalat.