Tänapäeval öeldakse tihti, et palvetavad ainult nõrgad ja viletsad inimesed, meil pole täna palvetamist vaja, me oleme edukad, haritud, võimekad, rikkad, tugevad, aga kui me natukenegi vaatame enda ümber maailmas, siis maailmas me leiame suurema osa inimkonnast palvetamas. Budistid keerutavad oma palveveskeid, vagad hindud mõõdavad pikkadel palverännakutel oma tolmuseid teid, moslemid heidavad näoli maha pea Meka poole, siis kui palveaeg on käes ja teevad seda mitu korda. Palvetatakse öösel ja päeval.
Siin loetud palvetekst on meile kõigile tuntud Meie Isa Palve üks versioon. Tõenäoliselt on see kõige enam palvetatud palve kristlikus maailmas. Öeldakse, et selles palves väljendub kõik see, mis on ühe tõsiuskliku palvetaja südames.
Kuid samas on see palve, mida palutakse nii tihti ja nii sageli selle sisule mõtlemata. Me unustame ära, miks me palvetame. Miks me palvetame Meie Isa Palvet? Mõtleme, et see on meie traditsioon, et Jumalal on seda vaja, meie kiriku traditsioon näeb seda ette. Aga see on tegelikult kogu palve alus ja palve sisu. See palve sisaldab tegelikult kõik nii ajalikud kui ka vaimulikud vajadused, mis ühel inimesel olla võivad. Selle tõttu on ta üks täiuslik palve.
Jeesus tahab, et ka meie palvetame Tema õpetatud palvet, aga mitte nii, et me vuristame ta kiiresti ette ja samas meie mõtted liiguvad kuskil teisi radu, vaid palvetades me mõtleme nendele sõnadele ja sellele, et see on meie Issanda Jeesuse poolt meile õpetatud. Ja kasutame selles palves sisalduvaid võimalusi, sest me teame, et Jumal kuuleb meie palveid ja vastab meie palvetele.