Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 9:11-22
Kristuse ainukordse ohvri tähendusest11Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, -
12siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.
13Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks,
14kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.15Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud - kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest - saaksid kätte igavese pärandi tõotuse.
16Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada tõendus testamenditegija surmast,
17sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui testamenditegija on elus.
18Seetõttu ei ole ka esimest lepingut sisse pühitsetud ilma vereta.
19Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast,
20öeldes: "See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada."21Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki jumalateenistusriistu.
22Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.
Meie teekond läbi Heebrea kirja on toonud meid selle südamesse. Kiri on hoolikalt konstrueeritud salmide 11-14 ümber, mis võtavad kokku selle põhisisu. Üks teekond võeti ette ka igal aastal, kui ülempreester sisenes pühimasse paika lepituspäeval (vt 3 Mo 16). Pärast hoolikat ettevalmistust läks ta otsima andestust omaenda ja oma rahva pattude pärast, et teha neid taas üheks oma armastava Püha Jumalaga. Ta pidi tooma ohvriloomade vere kui sooritatud pattude hinna (s 22). Üks teine teekond aga ületab kõik eelnevad palverännakud ja ohverdamised. Kristuse surm, ülestõusmine ja taevaminek üks kord kõigi eest pakub täielikku lunastust. Meie täiusliku ülempreesrina ohverdas ta iseennast ja vabastas meid kõigist surnud katsetest teha ennast Jumalale vastuvõetavaks, nii et me saame nüüd teenida elavat Jumalat (s 14).
Kreekakeelses originaalis kasutatakse sama sõna nii lepingu kui tahte kohta. Nüüd, kui Jeesus on surnud, oleme Tema lepingu pärijad, saades igavese pärandi, mille Ta on meile tõotanud anda (s 15). Taevas ei alga siis, kui me sureme. See algab niipea, kui hakkame usaldama ja järgima oma Päästjat. Ja see on uus teekond.
Selle kommentaari autor: Ron Fountain