Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 62
Jumal on ainus varjupaik1Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Taaveti laul.
2Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste.
3Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.
4Kaua te kipute ühe mehe kallale ja lõhute kõik teda, nagu oleks ta väljavajunud sein või mahavarisenud müür?
5Nemad vaid peavad nõu, kuidas teda maha paisata tema kõrgusest; valest on neil hea meel. Oma suuga nad õnnistavad, aga oma südames nad neavad. Sela.
6Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!
7Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu.
8Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas.
9Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks! Sela.
10Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.
11Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski!
12Kord on Jumal rääkinud; kaks korda ma olen seda kuulnud, et Jumalal on vägi,
13ja et sinul, Issand, on heldus; sest sa tasud igaühele ta tegusid mööda.
Oleme lõpuni rahuldatud üksnes selles kohas, kus sünnib Tema tahtmine ja meid valdab Tema üleloomulik rahu (s 1). Kui oleme kasvõi kordki kogenud sellest tulenevat väge, ei suuda me leida midagi, mis suudaks sellega võistelda.
Igal päeval usume millessegi, mis kannustab sel hapral elurajal edasi minema, hoolimata kurjuse rünnakutest (s 4, 5). Kuid kas kipume olema vahel pimedad märkamaks, et see, millele oleme asetanud oma lootuse, on meid juba aastatid petnud? Sageli oleme kammitsetud mitmete tegevustega, mis aega ja energiat kulutavad, kuid jätavad sisemuse tühja ja puutumatuna.
Meie elul puudub kaal, kui seal ei ole igavikulise väärtusega tõekilosid (s 10). Taaveti hoiatus nii selles kui ka järgnevas salmis kulub meilegi marjaks ära. Kui oleme kordki näinud oma elu läbi Tõe silmade, märkame, et selle väärtused jätavad enda varju kõik, mida oleme siiamaani kalliks pidanud või arvanud meile heaolu pakkuvat. Kuid me vajame Jeesuse silmi, et võiksime seda näha. Siis ei ole meie jaoks enam väärtuslik see, mis on maa peal, vaid see, mis üleval. Üksnes siis, kui oleme teinud seda, mis puudutab meie sisemuse sügavaimat osa Jumala Vaimu poolt, võime kord julgelt Issanda ees seista. Veendununa, et oleme teinud seda, mis on tõeline ja väärtuslik.
Selle kommentaari autor: Helen Kuivjõgi