Tema ajal omandas Iisraeli riik enneolematud mõõtmed, mis ei püsinud küll paraku pärast tema surma kuigi kaua. Aga eeskätt oli Taavet ikkagi sõjamees. Kuigi mitte niivõrd kasvult ega teistelt füüsilistelt eeldustelt, vaid pigem oma südame hoiakute ja tõenäoliselt ka annete või vaimsete võimete poolest. Temast räägitakse kui mehest, kes noorukina karjas käies ei peljanud isegi lõvile vastu astuda. Ja kindlasti on igaüks, kes Piiblist vähegi teab, lugenud või kuulnud midagi tema kuulsalt võitlusest vilisti vägimehe Koljatiga, kelle ta võitis lingu ja oja põhjast võetud kivide abil. Taavet oli läbi ja lõhki sõjamees. Ja see oli muide ka põhjus, miks Jumal ei lubanud tal Jeruusalemma templit ehitada. Liiga palju verd oli tema kätel, nii et pühakoja rajamine jäi tema poja Saalomoni hooleks, kelle valitsuse ajal püsis enam-vähem rahu. Niisiis on meil tegemist sõjamehega, kes on laulnud laulu, mille pealkirjaks on pandud meie Piiblis “Palve võiduks”. Loogiline ja enesest mõistetav, eks ole. Mille pärast üks sõjamees ikka paluma peaks. Ikka võidu pärast. Aga vaatame lähemalt, mida Taavet selles palvelaulus õieti palub. See psalm on oma vormilise külje poolest suunatud otsekui kõnetus Jumala võitud mehe poole, kelle all on silmas peetud ilmselt kuningat, see tähendab Taavetit ennast. See psalm algab palvega: “Issand vastaku sulle kitsikuse ajal. Jaakobi Jumala nimi varjaku sind. Ta läkitagu sulle abi pühast paigast ja toetagu sind Siionist.” Me rõhutasime, et Taavet oli suur sõjamees, suur kuningas. Siin aga saab selgeks, et vähemalt ta ise ei kirjutanud oma saavutusi mitte iseenda arvele, vaid ta mõistis ja tunnistas, et ta vajab Issanda abi, Issanda varju ja toetust, sest ilma selleta viibiks ta võibolla koguni pidevas kitsikuses. Edasi tuletab Taavet meelde kõiki ohvreid, mis ta on Jumala auks toonud, palub, et kõik, mis ta ette võtab, läheks hästi korda. See võib tunduda kummalisena. Justkui üritaks ta Jumalat oma ohvritega ära osta, öeldes talle, et kui mina olen Sulle nii palju andnud, siis pead ka Sina tegema kõike, mida mina iial igatseda oskan, ja õnnistama kõike, mida ma eales ette võtan. Siiski ei ole siin tõenäoliselt mitte päris nii mõeldud, sest Taavet tõdeb: “Ma tean, et Issand päästab oma võitud mehe”. Ta vastab Temale oma pühast taevast, oma parema käe vägeva abiga. See ei väljenda mitte tema eneseuhkust, et mina olen see Jumala võitu ja see on minu enda suur au ja teene, vaid pigem on see alandlik tunnistus: see, mis ma olen, olen ma üksnes Jumala armust. Tema on mind võidnud, Temale ma kuulun ja minu õnnestumised ja võidud ei ole tegelikult mitte minu, vaid Tema õnnestumised ja võidud. Kui me loodaksime iseendale, siis me vaaruksime ja langeksime. Nii nagu kogu inimkond on vaarunud ja langenud sellest ajast peale, mil ta on pööranud selja Jumalale ja Tema tahtele ja arvanud, et inimene ise võib otsustada ja valida, mis on hea ja mis on kuri. Kui me aga usaldame Jumalat, siis me tõuseme ja seisame püsti. Siin on tähelepanuväärne see, et Taavet ei kõnele mitte ainult püsimajäämisest, vaid ka tõusmisest. See tähendab, et küllap ka temal olid olemas kogemused neist hetkist, mil ta oli lootnud iseendale, ja pidanud seepärast langema. Aga tänu Jumalale oli tal võimalus taas tõusta ja uuesti püsti seista. Meie psalm lõpeb alandliku palvega: Issand, aita, Kuningas vastaku meile, kui me hüüame. Siin saab selgeks, kes on Iisraeli tegelik isand ja kuningas. Mitte Tema, Taavet, vaid Jumal, kes on teinud kõik selle. Taavetil oli palju puudusi ja vigu. Ta tegi oma elu jooksul päris palju kurja ja saatis korda rasket ülekohut ja pattu, aga ometi on ta meile kõigile eeskujuks, alandliku, lausa lapsemeelse usu eeskujuks. Selle mõistmise eeskujuks, et mitte tema ei ole see, kes midagi on, vaid Jumal on see, kes on temast midagi teinud. Jumal on meile elu kinkinud. Ta on andnud meile rohkeid ja imelisi võimalusi seda elu elada ja ta tahab meid ikka saata ja varjata, toetada ja aidata, kui vaja, siis ka üles tõsta ja puhtaks pesta, meid üha uuesti õnnistada ja uueks alguseks julgustada.