Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 10-11:3
Issand lunastab oma rahva1Paluge Issandalt vihma kevadvihmade ajal! Issand teeb kõuepilved ja annab neile vihmavalingud, igaühele rohtu väljal.
2Sest teeravid räägivad nurjatust, ennustajad näevad valet ja jutustavad tühiseid unenägusid, trööstivad asjata. Seepärast inimesed ekslevad nagu lambad ja vaevlevad, sest karjast ei ole.
3Mu viha on süttinud põlema karjaste vastu ja ma karistan juhte, sest vägede Issand tuleb katsuma oma karja, Juuda sugu, ja teeb nad oma toreda sõjaratsu sarnaseks.
4Neist enestest tuleb nurgakivi, neist enestest telgivai, neist enestest sõjaamb, neist enestest kõik võimukandjad.
5Üheskoos on nad kangelaste sarnased, kes sõjas tallavad tänavate pori; nad võitlevad, sest Issand on nendega, ja ratsanikud hobuste seljas jäävad häbisse.
6Ma teen vägevaks Juuda soo ja päästan Joosepi soo; ma toon nad tagasi, sest ma halastan nende peale ja nad on jälle, nagu ei olekski nad olnud ära tõugatud. Sest mina, Issand, olen nende Jumal ja ma vastan neile.
7Ja Efraim on siis nagu kangelane ning nende süda rõõmustab otsekui veinist. Nende lapsed näevad seda ja rõõmustavad, nende südamed hõiskavad Issandas.
8Ma vilistan neid ja kogun neid, sest ma lunastan nad; ja neid on siis niisama palju, nagu neid oli.
9Ma külvasin nad rahvaste sekka, aga nad meenutavad mind kaugetes maades; nad jäävad elama koos lastega ja tulevad tagasi.
10Ma toon nad tagasi Egiptusemaalt ja kogun neid Assurist; ma viin nad Gileadimaale ja Liibanonile, ikkagi ei leidu neile küllalt ruumi.
11Ja nad lähevad läbi kitsikuse mere ja ma löön merelaineid ja kõik Niiluse sügavikud kuivavad, Assuri kõrkus tõugatakse maha ja Egiptuse valitsuskepp peab taanduma.
12Ma teen nad vägevaks Issandas ja nad kõnnivad tema nimes, ütleb Issand. 1Ava oma uksed, Liibanon, et tuli saaks põletada su seedrid!
2Ulu, küpress, sest seeder on langenud, võimsad on laastatud! Ulguge, Baasani tammed, sest läbipääsmatu mets on langetatud.
3Kuule! Karjaste hädakisa, sest nende kuulsus on hävitatud. Kuule! See on noorte lõvide möirgamine, sest Jordani padrik on laastatud.
Peatüki alguses asetatakse inimese sisemised religioossed ettekujutused vastamisi loodusnähtuste suurusega. Religioossel inimesel on kiusatus mõelda, nagu võiks ta oma sisemist elu kontrollides kontrollida ka väliseid asju. Palve pole maagia, millega mõjutatakse Jumalat, vaid Temaga suhtesse astumine. Jumal teeb suuri asju ja aitab inimest. Inimese osa on määratult väiksem. Inimesel tuleb maa peal rahus elada ning viia edasi seda head, mis on tema võimuses.
Ortodoksse pühapäevahommikuse palvuse Risti ja ülestõusmise kaanonis on öeldud, et jumalaks saamise lootusest pimestatud ja petetud Aadam langes muiste ning sai alandatud. Kui aga Jumala sõna liidab inimloomuse endaga, saab see Temas jumalikuks ning tõuseb jälle. Kannatuse läbi vabaneb ta katsumustest ja saab Pojas kirgastatud koos Isa ja Vaimuga troonil.
Jumala ustavus oma sõnakuulmatu rahva Iisraeli vastu ei tulene rahva õiglasest käitumisest, vaid Jumala enese lubadustest. Tema tõotused on ka meie – uue Iisraeli – lootus.